Wednesday, 31 October 2012

Komm või pomm!


 
Mulle meeldib kui Kadri- ja Mardipäevadel lapsed, noored meie kodu uksele koputavad. Lahe on nende ettevalmistatud kavasid üle vaadata, mõistatusi lahendada ning olen tänulik nende karjaõnne või viljaõnne soovide eest.

Täna üllatusin, et kas ma olen täesti kommiostmise kuupäevad sassi ajanud. Komm või pomm! Pigem pomm aga ma ei ole nõus jagama kommi ülbelt käituvale kambale.

Kutsusin neid Mardipäeval tagasi- siis saavad kommi kah!

Tuesday, 23 October 2012

Küll mõni teema võib olla väsitav



Olen suhtleja tüüp ja reeglina mulle meeldivad inimesed ning nende probleemid või rõõmud. Teise inimese rõõm teeb ka minu rinna rõõmsaks ja probleemile lahenduse leidmine kõiki osapooli natukene targemaks.
Vahest satub ette ka selliseid teemasid mis minu prioriteetide skaalaga võrreldes on arusaamatult kõrgele upitatud ja mis võtavad proportsionaalselt palju rohkem aega kui olulised teemad. Osa energiavampiire elab siinsamas meie kodulinnas ja nende eest pole kuhugile pääsu, sest nad tulevad mingi perioodi tagant jälle läbi ja imevad sind lihtsalt energiast tühjaks. Hea, et mul on akulaadijad käepärast võtta ning saan kiiresti tagasi normaalseks. Aga mõni käib ka kaugelt maalt mind ikka veel kollitamas.
Paarikümne euro nimel mõttetult (ka oskamatult) piike murda ja oma "draamasse" kaasta kogu sind ümbritsev kogukond. Samas poole aasta vältel jäärapäiselt seda lahendust üksi oma oskamatuse tasemel pusada ning teiste nõuandeid eirata! Miks? Jätnud paaril õhtul Veerevas õlles käimata, oleks rohkem raha kätte jäänud ja kõigil teistel parem meel.

Sunday, 21 October 2012

Külas on tore käia.



Kui oma lapsed suured ja lapselapsi veel pole siis on vahest lahe jälgida teiste pisikesi olendeid, nende käitumist ja maailmatundmise esimesi katsetusi. Teine asi, mida igapäev ei näe on TV reklaamid kuna viimasel ajal vaatan vaid riigitelevisiooni või muu  maailma reklaamivabu telekanaleid. Reiejämedusi angerjaid, mis purki pandud saab ka külas olles, sest ise ma angerjaid püüda ei viitsi ja poest ostes pole nad kuigi maitsvad.

Seega tuleb külla minna sinna kus on väikesed lapsed, kus peremees viitsib ise angerjat püüda ja kus teler unustatakse mingiks ajaks kanal kolme peale.

Eile olidki kõik need kolm komponenti üheskoos ja mulle väga meeldis seda siblimist väikese õlle kõrval pealt vaadata. Tõeline idüll! Aga üks huvitav ja hirmutav tähelepanek. Nii kui telerist tuli suvaline pesupulbri reklaam, unustasid lapsed oma mängu ja nende pilk naelutus teleekraanile? Peale reklaami lõppu läks mäng omasoodu edasi, kummaline, väga kummaline, uskumatult kummaline. Mis seal reklaamis siis sellist on, mis aastase lapse pilgu sinna naelutab?

Arutasime seda seltskonnas ja tõesti tundub, et meiega manipuleeritakse ning suunatakse meie tarbimisotsuseid. Hea, et moodne telekas võimaldab sinna torgata mälupulga, kus peal perevideod ja pildimaterjal. Nii lahe, ei ühtegi reklaami vaid ainult lahedad meenutused. 

Külas on tore käia!

Friday, 24 August 2012

Soojad killud Aafrika südamest

Ilm jaheneb aga hing ihkab sooja. Soojendavad suhted soojade inimestega Aafrika mandrilt. Sõber Samuel oli suvel jälle Euroopas kolamas. Seekord me kokku ei saanud aga vaatamata sellele lükkasime käima ühise äriprojekti. Maalid - otse Ugandast Eesti kunstihuvilistele.
Samuel Waddimba, Uganda Pioneers boss
Sam on üks igavesti tore ja mõnus mees. Vaatamata oma pisikesele kasvule jõuab ta palju. Koordineerib oma organisatsiooni kaudu vabatahtlike tööd Kampalas, osaleb igatsorti rahvusvahelistes projektides, rändab ringi mööda maailma ja kasvatab oma meie mõistes suurpere lapsi. Pean tunnistama, et olen selle lastearvu meenutamisel natuke plindris. Vaatasin tema kodus tehtud pilte üle ja 6 erinevat last leidsin kindlasti!? Võibolla oli mõni väljas aga ei usu, sest muzungudest (valge inimene) ei saanud nad sammugi eemale.

Augustis algab Kampalas vihmaperiood. Temperatuuri maksimum 29 ja miinimum 16 kraadi, keskmine temperatuur 25 kraadi ja kuu sademete norm 86mm. Mõnus soe aga mitte liialt palav. Ela või ise!

Septembri teises pooles avame Uganda kunstnike piltidest Nooruse Majas ka pisikese näitusmüügi.
Maale on palju, kel huvi saab minuga ühendust võtta juba täna.



Saturday, 19 May 2012

Kreeka halvaa


Kuula raadiot, telekat või jälgi netiuudiseid… ikka Kreeka. Kas Kreeka jääb eurotsooni, kas mitmeteistkümnes palk ikka välja makstakse, kas Hollande suudab Merkeliga kokkuleppele jõuda, millal Kreekas uued valimised tulevad ja kas see toob EL jaoks parema lahenduse? Kas see lahendus on parim Kreeklase jaoks? Millise Kreeklase jaoks? Kas riigiametniku, kaluri, restoraniomaniku või EL raha taotleva MTÜ jaoks?
Küsimusi mitmeid ja vastuseid teab vaid Delfi oraakel. Mitte Eestis levinud delfi nimelise portaali sopasein ega Matrixist tuntud ulmeline ettekuulutaja  vaid ajalooline ja tõeline oraakel.
 Seda juttu kirjutades vaatan oma hotelli aknast kenasti valgustatud Akropolist ja homme öösel plaanin muuseumiöö raames jälle külastada Akropolise muuseumi ja võib-olla mõnda ajaloolist paika veel. See ei loe, et olen neid varemgi külastanud, tasuta saab ja kindlasti on mõni paik kahe silma vahele jäänud.
Olen Kreekat ja Ateenat  umbes kümmekond aastat nautinud kuid minu jaoks on käesolev aasta täielt Kreeka aasta. Olen siin (Ateenas) selle aasta jooksul  juba teist korda ja novembris tulen avastama Olümpose mäe saladusi.  Kuid Kreeka ei ole vaid pealinn, tema uus metroo ja olümpiarajatised, sadade kilomeetrite pikkused liivarannad,  ajalugu igal sammul ja igal ruutmeetril vaid INIMESED!
Mulle meeldivad kreeklased!  Mulle meeldib nende ellusuhtumine, nende avatus, sõbralikkus, vastutulelikkus, soojus, siirus. Ma ei tunne ühtegi riigiametnikku!? Küll aga tunnen eraettevõtluses ja mittetulundussektoris toimijaid. Kuradi streikijad ja kuradi valitsus!!! Turistid on eemale peletatud? Linn on tühi! Raha ei laeku! Mida kuradit nad seal streigivad? Tehku tööd ja mölisegu vähem! See on sõnum mida saan oma sõpradelt
Täna meenutasime mõneaasta tagust lugu kui paadunud halvaa fännina võtsin selle teema jutuks umbes 15se grupiga pikalt õhtusöögilt naastes, tunnike peale südaööd ja grupijuht ütles, et tema ema on parim halvaa tegija maailmas. Selge see, et buss muutis kurssi ja nii maandusimegi grupiga tema ema juures!  Ema kogus end kiiresti, keetis pajatäie kohvi, pereisa valas veini, kontrollisime tomatitaimede arengut ja sain ka halvaa valmistamise retsepti.
Kurat, see on ju kaerakile!
Kreeka restoranis halvaad tellides saategi kaerakile!? Uskumatu!?  Aga tegelikult tahaks ma ette kujutada ülalkirjeldatud situatsiooni Eestis?! No ei ole ju võimalik. Kujutan ette seda vingus nägu ja sajatusi takka järgi. Tegelikult ei räägi ma hetkel mitte oma emast vaid eestlastest in general. Minu ema on minu veidrustega isegi harjunud ja elaks selle dessandi üle aga reeglina ei ole see eestlaslik.
Enne Eestist äratulekut kuulasin uudistest, et miljardeid on pangaautomaatidest välja võetud, riigis on paanika,  tänavatel rahutused. Kus? Mitte siin. Linn elab oma elu, rahaautomaadi taga saba ei ole, inimesed on mõnusad nagu ikka, naudivad seda mis neil on. OK! Restoranid pole nii täis nagu ma varem olen näinud, hinnad on väga lihtsalt allakaubeldavad, tükati tundub isegi et liiga madalale. Kohe tunda on kui tänulik ollakse iga su kulutatud euro eest.
Mina kulutasingi oma eurod halvaale. Mitte kaerakilele vaid sarnasele ollusele mida meie oleme harjunud tarbima. Ostan ühe väiketootja toodangut mida turustatakse vaid ühes kohas. Olen selles kommipoes juba teretuttav ja mulle kehtib oma hinnakiri. See toode on niiii hea, et ma ei jaga seda isegi väga lähedaste sõpradega. Kõik kulub endale ära ja ma ei avalda siin igaks juhuks numbrit, mitu kilo ma seda tavaliselt kaasa toon.
Kel aega ja vahendeid, tulge ja toetage kreeklasi!
19. mai Ateena, Acropolis Select hotell.

Thursday, 26 April 2012

Öeldakse, et nimi ei riku meest...


Mees meheks aga seekord mõtisklen riikidest!  Tundub, et nime järjepidevuse hoidmine ja isegi selle nimel suurte ohverduste toomine on uskumatult oluline nii isikule ja ka riigile.  Eks riik koosnebki ju isikutest, gruppidest, klannidest või misiganes muudest kooslustest. Nii kuidas autoriteedid ees, nii kogu muu seltskond järgi ja võid oma kiiksuga minna aljaloos tagasi lõputult kaugele.  Paras mõistujutt siiani aga nüüd asja juurde.

Vaatame seda Euroopat, kus elame. Kuhu tõmmata riikide ja rahvuste piirid? Kas võtta aluseks lepped, mis tehti peale kommunismibloki lagunemist, peale viimast suurt sõda, peale esimest maailmasõda, peale Napoleoni vallutusi, peale reformatsiooni,  peale Rooma impeeriumi, peale Alexander Suure vallutusi, või minna veel kaugemale?

Igal rahval oma foobiad riigipiire sees või arusaamatused naabritega. Meie ei suuda leppida venelastega,  sakslasele ei meeldi taanlane ja vastupidi, belgilased ei saa aru kas nad on flaamid või valloonid, baskid panevad hispaanlasele pommi või näitavad keskmist näppu, welslane ei tunnista kuningannat, soomlane annab riigikeele õiguse rootslasele ning varsti ka venelasele ja eestlasele sest neil on lihtsalt selliene põhiseadus, kas prantslane on frank  või  gallialane,  ega see Saksamaagi väga ühtne ole, endine Jugoslaavia, Tsehhoslovakkia, Poola või mis iganes muu rahvas või riik siin kitsal maajupil.

Kes mind teab siis siin võin julget kinnitada, et mulle meeldivad juudid, araablased, neegrid, venelased, vabamüürlased, geid, enamused, vähemused, kuningad, kultuuriinimesed, ärimehed, narrid ja peast soojad. Vabandan, et enamus mu lemmikutest jäi nimetamata. Mulle ei meeldi ainult türklased aga sellest olen varemgi kirjutanud ja hetkel pole see oluline nagu türklased in general.

Lähme lõpuks asja juurde. Olen enese peale väga kuri, et ei teinud piisavalt kodutööd oma praegusi vabatahtlikke valides.  No kes oleks selle peale tulnud, et noored inimesd on mõttetult poliitiliselt korrektsed ja elavad oma riikide komplekse teineteise peal välja minu silme all.  Ühe riigi nimevaidluse kajastamiseks loodud artikkel wikipedias on kordades mahukam ja sisukam kui kogu teave Eesti kohta kokku http://en.wikipedia.org/wiki/Macedonia_name_dispute  Uskumatu!?

EVS projekti mõtteks ongi Euroopa eri kultuuride lähendamine, tolerantsi kasvatamine. Väljakutse on põnev aga küllap suudan projekti lõppedes raporteerida, et vähemalt mõned Eurooplased on sallivamaks muutunud. 

Saturday, 3 September 2011

Pildimeenutus Prantsusmaalt


Lühikene pildijada koos kommentaaridega lisaks mu eelnevale blogi sissekandele. 
Lennu ootel Riia lennujaamas

Esimene lõunasöök polnud teab mis maitseelamus aga aitas hinge sees  hoida

Maandusime Milanos ja sealt rongiga edasi Lyoni

Rongid Itaalia ja Prantsusmaa vahel on mugavad ja meelitavad reisima hulganisti igat sorti rahvast...

...keda piirivalve sümboolse nimega jaamas ka hoolega puistas. Vahest on mõnus olla valge inimene.

Esimene foto Lyoni katusekorteris, Kaie ja Flo kartuleid praadimas, et üleminek Prantsuse toitudele poleks niii järsk

Meie magamistuba päris mitmeks kuumaks ööks

Õhtusöök rõdul

Esimene väljasõit veinimõisa, jalgupidi viinamarjade sisse küll ei saanud aga  veinikeldri sisuga tutvusime mitu tundi

Veinimeistri vääriline nimi ka siinkohal eksponeeritud

Paneb mõtlema, et millist veini valida...

...tuleb ikka viinamarjad ka üle vaadata,,,

...enne kui ostma hakata. Suur saak! Suur saak. Naljahinnaga superveinid.

mitte sellest tünnist

Vanast kirikust on saanud veinimuuseum

...kus kogu veinitootmise ajalugu kirjas ja pildis

Tagasi Lyonis

meie korteri esimese korruse baaris

kohtume lisaks Flole veel kolme EEstis viibinud vabatahtlikuga

kes meenutasid ohtrat kartuli ja sealiha hulka mida nad meil selle aja jooksul pidid ära sööma

Aga vaatamata sellele on Eesti neil siiani südames ja ID kaart siiani taskus 

Hommikul turul parimaid palu valimas

ja pealelõunat Lyoni lähistel tehisjärve veerel päevitamas

Teatristuudio mida Florian juhib kannab sellist nime

ja omab sellist pisikest kontoriruumi

koos pisikese prooviruumiga

kus kõlbab esineda küll

Stuudio asub selle taimemassivi taga aga siin hubases keskkonnas ettevalmistatud etendused toimuvad vanade kõrghoonete seintel ja akendel. Väga põnev ja innovaatiline projekt, millest proovin edaspidi pikemalt rääkida. 

Järgmine peatus Floriani vanemate maja Clermon Ferrandis. Kolmanda korruse rõdult avanes vaade tervele linnale

Baarikapis leidsime tuttava pudeli põhjast viimase tilgakese, õnneks sai see kapp meie rahvusjoogiga uuesti täidetud

vaade majale aiast...

...kus Kaie isuga viinamarju mugib

Michelini peakorter asub selles linnas ja Flo isa Francoa töötab selles tehases 

väike kehakinnitus enne

kui me rõõmsalt

oma esimest mäetippu vallutama hakkame

Poolel teel tuleb jalga puhata, sest teekond on raske

kuid vaade on ilus

Kes naudib hingematvat vaadet poolele Prantsusmaale, kes on õnnelik, et leidis putuka mida pildistada

Tori põrgu on veits madalam..

No pool Prantsusmaad oli liialdus aga ühe servapealt paistis terve linn ära küll

Chassagne- meie unistuste külake umbes kilomeetri kõrgusel mägedes. Flo vanemate suvekodu ja meile turvaline pesapaik neljaks päevaks

laual värske leib

hubased toakesed

mõnus veinikelder

kaks tänavat, 12 maja, külakeskus, telefoniputka

Petanque väljak

ja hetkel saadaolev vaba maja kuhu kolimiseplaane mõlgutasime

kui petanquega piisavalt energiat kulutatud siis enne õhtusööki loomulikult aperetive time! Kangestatud õlu , kirsstomat ja pähklid

kõht on täis ja meel on hea!

hommikul äratab läbi roosipõõsa piiluv päike

ja suur piimaga kohv

mis eelmisel õhtul piimanaise käest toodud

väike harjutus

enne järgmist mäkketõusu

aga mis tore vaade

ja põnevpisike kirikuke

kus saad ise kella tõmmata. Lible tegi! Lible tegi!


Naabrite majake, kas pole kena?

Peale ronimist ju läheb kõht tühjaks

aga juba järgmine roog on grillile valmima sätitud

saiaauto jõudis just vahetult enne

juustukäiku.

kõik oma aiast!

Järgmine vaatamisväärsus, seekord vaja kõigepealt mäest alla laskuda ...

ja alles hiljem saime aru, et ka üles vaja ronida

Aga enne sai ikka nats puhata ka ja lasta jahedal kosel end veidikene jahutada

Lühike ujumine, päevitamine...

enne kui rippraudteega järgmise mäe otsa sõitsime

Mäe otsas on hea poseerida...

või niisama elu üle järele mõtelda...

Mõnele meeldib mäekohal hõljudes elu üle järele mõtelda

ja mõni ei mõtle üldse vaid kihutab rattaga otse mäest alla!!??

Koduteele jäi üks pisike keskaegne muinasjutulinn

ja kodus sai seina äärest kivi alt mõne teo kinni püüda

siin potis on juba varem kinnipüütud teod

mis maitsevad oivaliselt

ja siin üks eksemplar veel täie elu ja tervise juures

Prügiveoks ajasime välja vana käru ja peremees pani pähe vana kaabulodu

teepeal sai natuke ravimtaimi korjatud

ja ka barbeque tarbeks kuiva materjali varutud

jälle meie unistustemajast mööda

petanque platsile vaatama, kes parem on!

võitis sport

ja aeg väiksesks aperetiiviks

sest pardirind juba grillil värvi võtmas

toitev part ja tummine vein

sinna kõrvale bikiini- tsukiinivorm. Küll maitses hea. Küll mulle meeldib,et prantslased makarone ei söö!

Pühapäeval käisime naaberkülas tutvumas vanade põllumajandustehnikate

kohaliku rahvatantsu

rahvariiete

ja kommetega

saagisime palgi otsast

uhke seibi

sõitsime vana traktoriga

Ja ostsime juustu. Siinkohal poseerib Francoa juustumüüja sildiga sest  tema  ja tootja perekonnanimi on sama - Rigaud!

Tagasi Lyoni vanalinnas, tutvumas põnevate kangialustega,

poseerimas lugematute lõvide taustal

jalga puhkamas poolel teel linna kõrgeimale vaateplatvormile

kust avanes selline vaade linnale

ja ka kohalikule Eiffeli tornile

Aga temperatuur on visa langema

Vaid rattasõit jahutab natuke.
Tegelikult kulges rattasõit meie viimasel õhtul Lyonis Ninkasi õlletehasele kuuluvasse  õllerestorani.  Lõpuks üks koht kus õlut serveeriti 250 grammi asemel 2 liitrisest kannust. Peab ütlema,et sel õllel oli ka maitset ja lisaks veinielamusele sain ka õlleelamuse. Kahju, et alles viimasel päeval.