Kolmapäeval kell 17.00 on Floriane Rigaud fotonäituse "An Estonian pregnancy, 9 months of discovery" avamine.
Mul on tõsiselt hea meel, et see näitus teoks on saanud. Kahju, et näitusele mahub vaid 28 pilti nendest tuhandetest, mis ta siin teinud on.
Nüüd räägib Floriane ise kes ta on ja miks tema näitus siin ülesse pandud saab.
Lugege ja tulge vaatama. Näitus jääb avatuks kuni 6. juunini.
Minu nimi on Floriane Rigaud ja ma olen prantslanna. Olen üles kasvanud kaunist loodusest ümbritsetud Clermont Ferrand´i linnas Kesk-Prantsusmaal.
Keskkooli ajal töötasin suviti ja koolivaheaegadel lastelaagrites, kus tekkis huvi inimpsühholoogia vastu ning kus teginka oma esimese videoprojekti.
Peale lõpueksamite sooritamist sain aru, et reaalained ei ole minu kõige tugevam külg ning otsustasin inglise keele ja näitekunsti eriala kasuks.
Kuna minu kodulinnas keeb vilgas kultuurielu, olen osa võtnud erinevatest kultuurisündmustest nii vabatahtliku abilise, õpetaja kui ka lihtsalt pealtvaatajana. Taipasin kiiresti, et töö kultuurikeskkonnas on minu jaoks ainuõige valik, mida naudin väga. Igapäevane kohtumine erinevate inimestega oli väga põnev ja andis tõuke õppida süvendatult kultuurikorraldust. Õppisin suhtekorraldust ja administreerimist kultuurimajades, teatrites, kontserdimajades ning festivalide korraldust.
Peale kooli lõpetamist soovisin end proovile panna kuskil välisriigis, minu jaoks täiesti võõral ja tundmatul maal, olles üksi ning kaugel eemal kõigest ja kõigist. Kuulnud sõpradelt noorte vabatahtlike vahetuse programmist ning otsustanud, et see vorm on minu jaoks, kes ma polnud varem üksi pidanud hakkama saama, piisavalt turvaline, otsustasin kandideerida. Ma sain suhteliselt kiiresti positiivse vastuse oma avaldusele Eestist. Ma ei teadnud sellest maast eelnevalt kuigi palju, uurisin internetist pilte,
hankisin natuke informatisooni ja ... siin ma nüüd olen!
Esmalt olin ma muidugi üsna hirmul, kuidas saan hakkama ilma oma pere, sõprade, tuttavate ja lemmikrotita...
Ma saabusin Riia lennujaama 15. septembril ja sealt edasi Pärnusse jõudsin hilja öösel. Sellest hetkest alates on mul aega 9 kuud, et avastada võimalikult palju eri kohti ja aspekte selle maa kohta. Alustasin üsna kohe Pärnu, Tartu, Tallinna ja Saaremaaga. Te ei oska ette kujutada, kui hämmastunud ma olin avastades mitte ainult huvitavaid maastikke ja linnu, vaid ka inimesi. Esmalt nii mõnedki eestlased väitsid mulle, et nad on kinnised ja tuimad. Nalja teete või! Ma ei ole Prantsusmaal kunagi kogenud nii palju vastutulelikkust, avatud uksi ja avatud meeli, peale mida tundsin end siin üsna koduselt ning ei mõelnud enam nii väga oma kodumaa peale. Ka mõned sõbrad ja pere, kes mind siin külastanud, on olnud sama meelt – ausad lihtsad suhted, mis on tugevad ja erilised.
Minu reiside ja jalutuskäikude jooksul olen näinud väga palju erinevaid asju nii väikesel maal. Olen selle aja jooksul teinud ei tea mitutuhat pilti ja neid uhkusega jaganud oma kodustele ja sõpradele. Enne Eestisse tulekut lugesin, et loodus on siin imekaunis. See oli minu jaoks ka üks suurimaid siiatuleku motivaatoreid. Olen kogenud palju imelist: uskumatult kiiresti muutuv ilm, hingematvalt kaunis talv oma lumerohkuse ja külmakraadidega. Ma ei olnud oma elu jooksul midagi sarnast varem kogenud. Tundsin end ku ellujääja või seikleja oma suusapükste, saabaste, talvemütsi ja suure salliga. See kõik on olnud minu jaoks niivõrd eriline ja olgugi, et teile võib see tunduda ju tavapärasena, ei pruugi minu jaoks sellist kogemust elus rohkem tulla. Kevadel näen ma linde taevas, merel, katustel ja korstendel. Näen rohtu jälle tärkamas ja kogu loodust talveunest ärkamas. Värvid on tagasi ja päike paistab pikemalt, ees ootavad lühikesed ööd. Ka seda kogemust tahan ma nautida enne koju naasmist ning alles siis saan öelda, et olen kõike näinud.
Kahjuks pean teile ütlema, et minust nii lihtsalt lahti ei saa. Plaanin siia kindlasti veelkord tagasi tulla... ei ole võimalik nii kergelt unustada kõike seda, mida olen kogenud.
