Olen kogu aeg arvanud, et heal juhul loevad minu kirjutisi vaid mulle väga lähedased inimesed. Täna avastasin, et Maire on end minu blogi jälgijaks registreerinud. See innustas mind tühja kirjakasti kohe ette võtmast ja panen mõne mõtte kirja küll.
Mul on ikka teine fänn veel. Hellu- mu oma armas tütar, kes arvab, et peaksin vähem oma tööasjust kirjutama vaid võiksin niisama mingil üldisel teemal targutada. Samas on see, mis meil Nooruses toimub nii põnev ja tahaks nagu kohe kõike teistega jagada. Mis siis teha? Küllap kirjutan nii tööst kui muust. Alustan muust.
Mõned artiklikesed eespool sai kirjutatud Uudo juuniorist, kes Ugandas sündis ja minu nime edasi viies jõudsalt kosub. Täna ostsime siis Kaiega igasugust manti, et talle väike pakike ekvaatori poole teele panna. Mida teie ostaksite mustanahalisele, 2 kuu vanusele poisile? Raske küsimus. Ma olen tema isa majas käinud. Lapsi oli seal majas ja maja ees palju aga ei jäänud mulle silma miskit, mis jääb silma meie majades, kus on kasvõi üks laps. Vaatasin fotodelt järgi, et võib olla ma ei osanud lihtsalt tähele panna, aga ei. Seal majas ei olnud hälli, ei olnud mänguasju, ei olnud raamatuid aga seal oli lapsi ja rõõmu nendest lastest. Meile näidati uhkusega vanema tütre koolivihikut. Vihik oli hoolega ja tihedalt täis kirjutatud ja õpataja ei olnud punast pliiatsit muuks kui ainult viite panekuks pidanud kulutama.
No mida siis osta? Hälli kohale mõnusad pehmed kulinad? Pardike vannivette? Soojad sipukad? Meie mätta otsast tundub ju täiesti OK valik aga nende seisukohast? Kui ei ole hälli, kui ei ole vanni ja kui ilm ei ole kunagi piisavalt külm, et sooje sipukaid vaja võiks minna. Hakkasin mõtlema, et me elame ikka paganama hästi, kui saame enda aega ja vahendeid kulutada igasuguse nänni kokkuajamisele. Aga tuleb ju pingutada, sest võidab see, kellel on surres rohkem asju. Kogumist tuleb alustada kohe sünnist saati!
Tööasjust kah! Ma ei saa jätta mainimata, et Flo sai eile valmis Nooruse Maja tutvustava videoklipiga. VÄGA hästi kukkus tal see välja. Kodulehel ja FB leitav. Preemiaks sai ta täna ilusa ilma, et ilma vihmaprobleemideta Kihnut avastada.
Suvi on kätte jõudnud ja töid sajab uksest ning aknast sisse. Meenub masueelne aeg aga õnneks veits kaalutletum ja kainem. Suvekursused täituvad, festivalidele ostetakse pileteid ja veel viimasedki vabad nädalavahetused on leidnud või leidmas tellijaid. Tore! Seega on lootust, et jääme ellu!
Uut nädalat alustame Nooruse Maja uue arengukava kokkupanemisega ja lõpetame Linetantsu festivaliga. Viimastel aastatel ei ole me seda ettevõtmist reklaamima pidanud. Täna just Kaie Segeriga arutasime, et Festival on hakanud oma elu elama. Tegu ei ole laiatarbekaubaga. Seega enamus inimesi ei ole kohapeal käinud aga kui kusagil juttu teha, siis kõik teavad millega tegu. Kes on aga meie juurde Sassi talli heinamaadele sattunud, see kindlasti ei ole pidanud kahetsema. Isegi need mitte, kel linetantsu kiiksu ei ole sisse süstitud. Muuseas olge ettevaatlikud jogurti söömisega, sest mõne sordi seest võib saada Linetantsu bakteri ja siis enam pääsu ei ole!
ÜKSKORD TULEB SUVI NII KUI NII!
