Uudo Laane

Pildimeenutus Prantsusmaalt

2011-09-03T00:12:00.000+03:00

Lühikene pildijada koos kommentaaridega lisaks mu eelnevale blogi sissekandele.

Lennu ootel Riia lennujaamas

Esimene lõunasöök polnud teab mis maitseelamus aga aitas hinge sees hoida

Maandusime Milanos ja sealt rongiga edasi Lyoni

Rongid Itaalia ja Prantsusmaa vahel on mugavad ja meelitavad reisima hulganisti igat sorti rahvast...

...keda piirivalve sümboolse nimega jaamas ka hoolega puistas. Vahest on mõnus olla valge inimene.

Esimene foto Lyoni katusekorteris, Kaie ja Flo kartuleid praadimas, et üleminek Prantsuse toitudele poleks niii järsk

Meie magamistuba päris mitmeks kuumaks ööks

Õhtusöök rõdul

Esimene väljasõit veinimõisa, jalgupidi viinamarjade sisse küll ei saanud aga veinikeldri sisuga tutvusime mitu tundi

Veinimeistri vääriline nimi ka siinkohal eksponeeritud

Paneb mõtlema, et millist veini valida...

...tuleb ikka viinamarjad ka üle vaadata,,,

...enne kui ostma hakata. Suur saak! Suur saak. Naljahinnaga superveinid.

mitte sellest tünnist

Vanast kirikust on saanud veinimuuseum

...kus kogu veinitootmise ajalugu kirjas ja pildis

Tagasi Lyonis

meie korteri esimese korruse baaris

kohtume lisaks Flole veel kolme EEstis viibinud vabatahtlikuga

kes meenutasid ohtrat kartuli ja sealiha hulka mida nad meil selle aja jooksul pidid ära sööma

Aga vaatamata sellele on Eesti neil siiani südames ja ID kaart siiani taskus

Hommikul turul parimaid palu valimas

ja pealelõunat Lyoni lähistel tehisjärve veerel päevitamas

Teatristuudio mida Florian juhib kannab sellist nime

ja omab sellist pisikest kontoriruumi

koos pisikese prooviruumiga

kus kõlbab esineda küll

Stuudio asub selle taimemassivi taga aga siin hubases keskkonnas ettevalmistatud etendused toimuvad vanade kõrghoonete seintel ja akendel. Väga põnev ja innovaatiline projekt, millest proovin edaspidi pikemalt rääkida.

Järgmine peatus Floriani vanemate maja Clermon Ferrandis. Kolmanda korruse rõdult avanes vaade tervele linnale

Baarikapis leidsime tuttava pudeli põhjast viimase tilgakese, õnneks sai see kapp meie rahvusjoogiga uuesti täidetud

vaade majale aiast...

...kus Kaie isuga viinamarju mugib

Michelini peakorter asub selles linnas ja Flo isa Francoa töötab selles tehases

väike kehakinnitus enne

kui me rõõmsalt

oma esimest mäetippu vallutama hakkame

Poolel teel tuleb jalga puhata, sest teekond on raske

kuid vaade on ilus

Kes naudib hingematvat vaadet poolele Prantsusmaale, kes on õnnelik, et leidis putuka mida pildistada

Tori põrgu on veits madalam..

No pool Prantsusmaad oli liialdus aga ühe servapealt paistis terve linn ära küll

Chassagne- meie unistuste külake umbes kilomeetri kõrgusel mägedes. Flo vanemate suvekodu ja meile turvaline pesapaik neljaks päevaks

laual värske leib

hubased toakesed

mõnus veinikelder

kaks tänavat, 12 maja, külakeskus, telefoniputka

Petanque väljak

ja hetkel saadaolev vaba maja kuhu kolimiseplaane mõlgutasime

kui petanquega piisavalt energiat kulutatud siis enne õhtusööki loomulikult aperetive time! Kangestatud õlu , kirsstomat ja pähklid

kõht on täis ja meel on hea!

hommikul äratab läbi roosipõõsa piiluv päike

ja suur piimaga kohv

mis eelmisel õhtul piimanaise käest toodud

väike harjutus

enne järgmist mäkketõusu

aga mis tore vaade

ja põnevpisike kirikuke

kus saad ise kella tõmmata. Lible tegi! Lible tegi!

Naabrite majake, kas pole kena?

Peale ronimist ju läheb kõht tühjaks

aga juba järgmine roog on grillile valmima sätitud

saiaauto jõudis just vahetult enne

juustukäiku.

kõik oma aiast!

Järgmine vaatamisväärsus, seekord vaja kõigepealt mäest alla laskuda ...

ja alles hiljem saime aru, et ka üles vaja ronida

Aga enne sai ikka nats puhata ka ja lasta jahedal kosel end veidikene jahutada

Lühike ujumine, päevitamine...

enne kui rippraudteega järgmise mäe otsa sõitsime

Mäe otsas on hea poseerida...

või niisama elu üle järele mõtelda...

Mõnele meeldib mäekohal hõljudes elu üle järele mõtelda

ja mõni ei mõtle üldse vaid kihutab rattaga otse mäest alla!!??

Koduteele jäi üks pisike keskaegne muinasjutulinn

ja kodus sai seina äärest kivi alt mõne teo kinni püüda

siin potis on juba varem kinnipüütud teod

mis maitsevad oivaliselt

ja siin üks eksemplar veel täie elu ja tervise juures

Prügiveoks ajasime välja vana käru ja peremees pani pähe vana kaabulodu

teepeal sai natuke ravimtaimi korjatud

ja ka barbeque tarbeks kuiva materjali varutud

jälle meie unistustemajast mööda

petanque platsile vaatama, kes parem on!

võitis sport

ja aeg väiksesks aperetiiviks

sest pardirind juba grillil värvi võtmas

toitev part ja tummine vein

sinna kõrvale bikiini- tsukiinivorm. Küll maitses hea. Küll mulle meeldib,et prantslased makarone ei söö!

Pühapäeval käisime naaberkülas tutvumas vanade põllumajandustehnikate

kohaliku rahvatantsu

rahvariiete

ja kommetega

saagisime palgi otsast

uhke seibi

sõitsime vana traktoriga

Ja ostsime juustu. Siinkohal poseerib Francoa juustumüüja sildiga sest tema ja tootja perekonnanimi on sama - Rigaud!

Tagasi Lyoni vanalinnas, tutvumas põnevate kangialustega,

poseerimas lugematute lõvide taustal

jalga puhkamas poolel teel linna kõrgeimale vaateplatvormile

kust avanes selline vaade linnale

ja ka kohalikule Eiffeli tornile

Aga temperatuur on visa langema

Vaid rattasõit jahutab natuke.
Tegelikult kulges rattasõit meie viimasel õhtul Lyonis Ninkasi õlletehasele kuuluvasse õllerestorani. Lõpuks üks koht kus õlut serveeriti 250 grammi asemel 2 liitrisest kannust. Peab ütlema,et sel õllel oli ka maitset ja lisaks veinielamusele sain ka õlleelamuse. Kahju, et alles viimasel päeval.

Puhkus Prantsusmaal

2011-08-29T09:21:00.033+03:00

Nooruse Maja esimene välisvabatahtlik Florian lõpetas oma üheksakuise teenistuse Eestis eelmise aasta juunis. Kuna meie head suhted on püsinud siiani siis sai plaanitud kokkusaamine tema kodulinnas Lyonis. Kahe nädala sisuga täitmise võttis Flo enda peale ja meie Kaiega saime oma päevaplaanidest aimu vaid sama päeva hommikul. Puhkuse alguses lubasin endale, et ei vasta ühelegi võõrale kõnele, ei loe kirju, ei kola näoraamatus ega kuula uudiseid. Kohe pean ütlema, et paar korda murdsin oma lubadust kui bookisin viimaseks ööks toa hotellis ja printisin tagasilennu boardingpassid. Aga see ei lähe arvesse!

Peatuspaigad

Peatuspaiku oli kolm, terrassiga katusekorter väga Lyoni kesklinna lähedal, maja supervaatega vanalinnale Clermon-Ferrandis ja unistuste suvemaja Chessanse nimelises külakeses umbes kilomeetri jagu üle merepinna mägedes.

Ah mis sest linnaelust! Mägikülas oli alumine ja ülemine tänav, kaksteist üksteise külge ehitatud maja, külakeskus koos kellaga, telefoniputka, mälestusmärk Prantsusmaa kangelastele, petanque väljak, pisike surnuaed ja miljonivaade igas suunas. Kella polnud tarvis sest iga kolmveerand tund teadustas sind järgmise täistunni saabumisest külakeskuse kell, lõunasöögi juustukäigu ajal peatus maja ees leivaauto värske toodanguga ja peale õhtusööki, nii umbes südaöö paiku, kui piimanaine oli värske lüpsiga tulnud oli paras aeg magama pugeda.

Kartul, uba, tsukiini, tomat, kapsad, kõrvitsad ja lugematu hulk maitsetaimi tuleb oma aiamaalt, tigusid sai korjata lausa hoovi pealt kivide alt, rääkimata viinamarjadest ja muust magusast kraamist. Ainult liha, õlu ja vein tuleb linnast poest varuda. Elu nagu paradiisis! Ja inimesed...

Inimesed

Flo ja Nicola, Flo vanemad Francoa ja Isabell, Eestis olnud vabatahtlikud Olivier, Raffaela, Seimour, parma veini tootja Romuald, allkorruse baaripidaja Havier, Francoa naabrid Stefan, Jane, Luca ja Marian, piimanaine ja tema mees ning poeg. Toredad, abivalmis, sõbralikud kaaslased, kellest seitse esmaloetletut on käinud Eesis ja kes vähesel või pigem suuremal määral hoiavad meie maad siiani oma südames ja mõni koguni meie ID kaarti oma rahakotis. Tundsime end nende keskel niii... turvaliselt! Hakka või uskuma, et ükski heategu ei jää tasumata.

Söök ja jook

...eriti jook tuli linnas kohati mõttetult kalli raha eest osta ja nagu eelöeldud sai söögi maal ilma rahata või väga soodsalt kätte. Olen suhteliselt valiv ja söön vähe aga iga päev tõi aina uusi toiduelamusi ja õnneks makarone või pastat meile kordagi ei pakutud. Prantslased kohe oskavad süüa teha ja sööki nautida. Selleks, et kõht korralikult tühi oleks tuleb ennelõunal paar tunnikest kulutada kas mäetippude vallutamisele, ujumisele või petanque mängule- siis pisike aperetiiv kangestatud õlle või mõne likööri kujul, kõrvale pähklid ja kirsstomatid ning kolmekäiguline ja kahetunnine lõunasöök võib alata.

Iga toidu kõrvale oma hoolikalt valitud vein, teise käiguna alati juust koos tugeva veiniga ning magustoidu kõrvale jook omal valikul(kas vein, tee või kohv).

Bikiini- tsukiinivormist, ubadest, pardifileest, grillitud sealihavarrastest ja kõigest muust heast ning paremast ei tasu suurt kära tõstagi, sest enda aiamaalt korjatud hautatud tigude vastu nad ei saa.

Näe! Ühel sarved püsti ja üritab Kaiet rünnata, et oma venda tema hammaste vahelt kätte saada. Aga mis hammaste taga see oma.

Õhtusöök kulges sama skeemi järgi. Enne aperetiivi kas mäkketõus, kauplused, kontsert, külapäev, petanque, noolemäng, ujumine ja siis põhiroa kallale. Ainuke vahe lõunasöögiga on, et nii lühikese aja ja nii vähese veiniga hakkama ei saa. Aga hiljemalt südaööks saab söönuks ja siis ongi paras aeg puhkama jääda kui palavus lubab.

Ilm

Mägedes polnud vigagi! Temperatuur jäi päeval alla kolmekümne kraadi ja ühel öösel oli isegi natuke tugevamat tuult mis aidauksi pahupidi lennutas. Mida allapoole mägedest seda soojemaks läks. Kõige kuumema päeva, kui temperatuur tõusis 38 kraadini, veetsime Lyoni suurimas kaubanduskeskuses. Õhtuks langes temperatuur 26 kraadini aga seda oli magamiseks ikka liiga palju. Õnneks külmik töötas ja jõudis jooki piisavalt jahutada. Tundub, et tõime sooja ilma sealt kaasa, sest Flo sõnul now it`s raining cats ad dogs, ehk lubatud rahetorm jõudis kohale. Vihma tibutas ühe autosõidu ajal ja taamal paistis ka äikesekuma, kuid jahutavat vihmapiiska saime tunda vaid korra ja just kõige valemal ajal kui õhtune vabaõhuetendus oli kulminatsiooni jõudmas.

Kultuur

Teatri, kus Flo enne vabatahtlikuks tulemist töötas, vabaõhuetendus oligi see mis meil vihma tõttu pooleli jäi. Tegu oli paraja akrobaatikaga ja libedus muutus ohtlikuks. Tänane eksperimentaalteater, mida Florian juhib tegeleb aga veelgi peadpööritavamate etenduste korraldamisega vanade kõrghoonete akendel ja seintel. Vanades kõrghoonetes elavad reeglina sotsiaalselt vähekindlustatud perekonnad, kes kaasatakse nii abiliste kui esinejatena. Sain aru, et tänaseks on trupp end tõestanud ja kerge on oma etendusi müüa. Ostja on omavalitsus, kes katab kõik, kaasaarvatud proovideks, büroo, prooviruumi ja tehnilisele personalile mõeldud kulud. Publik saab nautida etendusi tasuta.

Mägedes on oma kogukonnakeskne elukorraldus. Igal nädalavahetusel on mõnes ümberkaudses külas mingi teemapäev, külapäev, veini- või juustufestival, külvi- või lõikuspidu. Meie sattusime vanu põllumajandustehnikaid tutvustavale päevale, laval rahvatants, lettidel hulganisti talukaupa ja nende vahele ka mängud ning võistlused. Sai isegi traktori seljas istutud ja kahemehesaega palgi otsast ketast saetud. Ja kui head juustu sealt soodsalt kaasa sai ostetud!

Loodus

Mäed, mäed, mäed ja mäed. Üks huvitavam kui teine, iga otsas mingi kirik, loss või lihtsalt kellatorn mille juurde viivad tähistatud mägirajad. Ja millised(miljonilised) vaated!

Suvi on poole peal

2011-07-13T18:39:00.001+03:00

Viimasest sissekandest on pikk aeg tagasi aga pean oma vabanduseks ütlema, et töid ja tegemisi on olnud niiii palju...

Lõppjärgus on kaks europrojekti, kolmas vahearuande staadiumis, üks algamas ja kaks alles paberil. Rahwateatri proovid ja nüüd etendused on hõlmanud nii palju aega, et isegi Laulu ja -Tantsupeole sain vaid rongkäigu korraldamise ajaks. Jaanipäeva ja Linetantsu Festivaliga suuri muresid polnud, meeskond on super ja seekord on mul väga suur abi olnud vabatahtlikest. Selle nädala lõpus saab toimuma rahvusvaheline pitsinäitus, mille korraldamisel minul on vaid maskoti roll, uuel nädalal alustame suvekursustega ja kuu lõpp päädib Suupillifestivali ning Portselanipäevadega. Augusti alul üks hiigelsuur ja väga rahvusvaheline pulmapidu ja Unetu Noorus.

Siia vahele sellised pisemad tegemised ja tellimustööd, mis avalikkusele silma ei paista aga aega ning energiat võtavad vahel rohkemgi kui sissetöötatud festivali korraldamine.

Aga elan juba puhkuseootuses. Otse Augustiunetuselt suundume koos abikaasaga Riia lennujaama, et võtta suund Milanosse, sealt rongiga Lyoni, külla meie „kolmandale lapsele“- Florianile. Millise programmi ta meie jaoks on valmis sättinud seda me ei tea aga küllap ta tunneb meid piisavalt hästi ja seega ei ahistata meid kirikute külastamisega vaid saame nautida sõprade seltsi ja väga head prantsuse veini otse tootja veinikeldrist.

Küll see elu on ikka huvitav! Kui oleks vaid aega ja raha, et kõige huvipakkuvaga tegeleda.

Osama Bin Laden on kinni püütud

2011-05-31T18:19:00.004+03:00

Istun terrassil - grillin ning tsillin, kõrval tühermaal, kivihunnikus käib laste sõjamäng.

Omal ajal jagunesid mängijad valgeteks-punasteks, sakslasteks- venelasteks. Täna kostus võidurõõmus hüüe " Osama bin Laden on kinni püütud!"

No mis siis ikka!?

Multikultuurne maailm on jõudnud ka eestimaa kivihunnikutesse.

Jasmiinide revolutsioon Tuneesias

2011-05-26T10:31:00.003+03:00

Jutustan siinkohal loo mida rääkis mulle härra Hatem Frikha (pildil paremal) - insener, mõtleja ja muusik Tuneesiast. Jutt keerles selle ümber kuidas algas Jasmiinide revolutsioon, mis Tuneesias on küll lõppemas aga sealt edasi teistesse Põhja Aafrika ja Araabia riikidesse veeredes järjest tuure kogub.

Mis mees see Hatem siis õige on? Mina kutsusin ta siia kui muusiku, et ta esineks Vahemeremaade Festivalil. Eestis veedetud nelja päeva jooksul veetsime väga palju aega koos ja jututeemad olid seinast seina. Selgus, et muusika on tema ja ka ka ta bändikaaslase Malek Ellouzi (pildil vasakul) jaoks vaid hobi. Mõlemad mehed on insenerihariduse omandanud Euroopas, Hatem ka pikalt töötanud nii USAs kui Londonis. Paar viimast aastat tagasi kodumaal olles ja president Zine El Abidine Ben Ali reziimi tugeva mõju tõttu madalat profiili hoidnud mehel on nüüd nagu teine hingamine. Saab vabalt tegutseda, oma ideedega uuele valitsusele toeks olla, planeerida riigile turvalist ja demokraatlikku tulevikku.

Aga nüüd siis sellest, kuidas kõik algas. Sidi Bou Saidi linnas elas ja õppis noormees Mohamed Bouazizi. Peale kooli lõpetamist, erialast tööd leidmata tegeles ta puuviljaturul müüjana. Korrumpeerunud ametnikud esitasid talle ja teistele müüjatele järjest uusija uusi tingimusi, tõenäoliselt oodates altkäemaksu. Ühelt maalt sai Mohamedil siiber ja ta otsustas oma elu lõpetada ning süütas end linnavalitsuse esisel väljakul põlema. See toimus eelmise aasta 17. detsembril ning sealt järgmisel päeval esimene väikesearvuline protestiaktsioon, mis järsult maha suruti ning kus oli ka ohvreid. Järgmisel päeval jälle sama aga ka teistes linnades ja ka pealinnas Tunises.

Järgmine pööre sündmustes toimus 28. detsembril kui president Ben Ali tegi oma telepöördumise, kus peetud kõnes ta mitte ei rahustanud rahvast vaid valas hoopis õli tulle. Hatemi sõnul oli presidendi jutt nagu oleks ta „teiselt planeedilt“, arusaamatu arrogantsi ja ülbusega väljapaisatud laused tõid tuhanded inimesed tänavatele üle terve riigi. Kaks nädalat rahutusi tõi kaasa sadu ohvreid kuni 13. jaanuaril peetud järgmises kõnes oli toimunud 180kraadine pööre Ben Ali suhtumises ja ta lubas oma rahvale maad ja ilmad kokku. Aga oli juba hilja, rahvas skandeeris „mine ära“ – „de gash, de gash, de gash...“ kuni 14. jaanuari hommikul lendas Ben Ali oma lennukiga Saudi Araabiasse.

Hatemi sõnul oli see käik kõigile ootamatu ja tõenäoliselt oleks peale eelmise päeva presidendi meelemuutust asjad võinud ka laabuda ja rahutused vaibuda aga tema sõnul anti Ben Alile lihtsalt sellist nõu, mis teda kiiresti lahkuma sundis. Täna räägitakse juba avalikult, et tõenäoliselt oli selle „hüva nõu“ taga USA mingid teenistused ja Prantsusmaa kui mõjuliider oli seekord täiesti mängust väljas. Kui Ben Ali lõpuks aru sai mis juhtunud siis alustas ta oma ustavate käsilaste abil rahutuste korraldamisega.

Selleks, et vältida oma kodude rüüstamist ja marodööritsemist koondusid mehed sõjaväele appi koduvalve salkadesse ja relvastatuna kõikvõimalike relvadega kaitsesid oma kvartali kodusid. Politsei ei suutnud ega tahtnud ka väikese palga eest oma eludega riskida kuni uus ajutine valitsus otsustas esimese asjana tõsta nende palka, et tagada rahu riigis. Enne stabiliseerumist sai korraloomise käigus surma ligi paarsada inimest kuid Hatemi sõnul oli see väike ohver suure eesmärgi nimel.

24. juuli on päev mil valitakse uus parlament või asutav kogu. Juba praegu on poliitilisele maastikule tekkinud ligi 70 parteid. Aga selleks, et saaks luua uut parteid oli vaja veel teist revolutsiooni, mis toimuski veebruaris ja oli suunatud ainult valitseva üheparteisüsteemi vastu. Kuidagi tuttav tuleb ette kuskilt paarikümne aasta tagant! Islami radikaalide võimuletulekut ei karda mitte ainult Euroopa ja USA vaid ka Tuneeslased ise ning selleks on loomisel ühisrinne demokraatlikest parteidest. Ega see nii lihtne ei olegi, sest vaatamata põhimõtete sarnasusele on isiksuste tasandil arusaamatusi nagu ka meie riigis. Islamiradikaalide toetajaid arvatakse olevat 20% aga loodetavasti valimispäeval jääb nende toetus 10% lähedale pakub Hatem.

Peaministri ametis on hetkel 84 aastane Beji Caid el Sebsi, kes on olnud väga populaarne. Milline saab olema presidendi ja valitsuse roll ühiskonnas seda otsustab uus parlament või asutav kogu. Tõenäoliselt panustatakse parlamentaarsele valitsusele aga eks aeg näitab. Hoiame silma peal!

Miks ma selle pika jutu siia kirja panin? Eks ikka lootuses, et ehk mõni ikka loeb ka ja saab aimu mis Aafrika põhjakaldal õieti toimub. Olen tänu oma projektile ja isiklikele kontaktidele nii eelnimetatud muusikutega ja Eesti aukonsuli härra Jelil Bouraouiga püüdnud pidevalt end sündmuste kulgemisega kursis hoida kuid kõik otseallikaist kuuldu oli ka mulle uudne! Kas meil tõesti ei räägitagi detailidest või olen mina need lihtsalt kõrvust mööda lasknud. Aga kui järgi mõelda siis Mohamedi lootsetust olukorrast hakkas lumepall veerema. Kus see peatub seda teab vaid Allah.

Mulle isiklikult on tundunud, et ega sealkandis meie mõistes demokraatiat me mitte kunagi näha ei saa aga mine tea. Haritud inimesed saavad aru, et isikuvabadus toob kaasa koos kauplemisvabaduse, liikumisvabaduse, sõnavabadusega ka heaolu ja mugavama elu. Tuneesias on haridussüsteem enam vähem paigas ja paljudel on võimalus ka seda saada, erinevalt naaberriigist Liibüast. Liibüa, kui suurim ja rikkaim naaber on oma elanikkonda hoidnud harimatuses ja sellege kaasneb ka radikalism. Hatemi sõnul ei torma ükski kolledzi lõpetanud noor isa pommivöö ümber „uskmatuid päästma“. Äärmuslikele tegudele sunnib harimatus ja sellega kaasnev vaesus.

Rikka naabri jäärapäise juhi Gadaffi saatusest sõltub paljus ka Tuneeslaste tulevik. Tuneesiat pole õnnistatud rikaste naftaväljadega ja ka teistest toorainetest napib aga Hatemi sõnul on neile võrreldes naabriga suurema kulbiga tarkust kõrvadevahele pandud.

Endisest ülikooliaegsest sõpruskonnast on tänaseks saanud ajutise valitsuse juures tegutsev nõuandev organisatsioon, kuhu kuulub ka jutustuse idee autor Hatem. Tema väitel käiakse tihti koos, ideid ja plaane on igasuguseid. Kuidas luua oma demokraatlik seadusandlus? Kuidas panna inimesed makse maksma, mida nad kunagi elus ei ole pidanud tegema? Kuidas ehitada kiiresti ja palju odavaid elamispindu? Kuidas edendada haridussüsteemi? Jne. Jne.

Mulle tundub, et vaatamata sellele, kes uue parlamendi ja valitsuse moodustab on emamik tuneeslastest mõtetes valmis minema rasket demokraatia teed ja kuulama ka mõttekoja suuniseid. Kuidas meie paarkümmend aastat tagasi sarnaseid probleeme püüdsime lahendada polegi enam nii hästi meeles. Aga kui juttu alustad siis tuleb kõik meelde ja tõesti saab nentida, et miski siin taeva all ei ole võimatu. Ükskord nad teevd oma riigi valmis nii kui nii!

Vabatahtlikest

2011-05-07T12:02:00.002+03:00

Vabatahtlike aasta, vabatahtlike nädal, "Teeme Ära". Niii palju juttu, pilti, igas võimalikus kanalis vabatahtlikkusest, et ka kõige jäigemate silmaklappidega meediakanalite jälgija pidi mingi informatsiooni sellest teemast saama.

Vabatahtlik tegevus on oma aja, energia või oskuste pakkumine vabast tahtest ja tasu saamata. Vabatahtlikud aitavad teisi või tegutsevad peamiselt avalikes huvides ja ühiskonna heaks. Oma pereliikmete abistamist ei loeta vabatahtlikuks tegevuseks.

Minu suhe vabatahtliku tööga. Viimasel ajal on seda minult palju küsitud ja järele mõeldes, kui palju ma siis vabatahtlikku tööd teen olen vastanud, et oluliselt rohkem kui oma põhitööd!? Tööandja oleks sellise töötaja ammu vallandanud, aga kuna olen iseendale tööandjaks siis...

Rehaga teen tööd oma koduaias, see ei ole minu vabatahtliku töö panus ühiskonnale. Minu vabatahtlik töö seisneb rohkem mõtlemises, planeerimises, juhtimises, organiseerimises ja lõugade liigutamises. Minu tehtu paistab ehk vähem välja kui puhtaksriisutud ojakallas aga mis siis ikka.

Värske pilt Aafrikast

2011-04-10T20:20:00.003+03:00

Selline näeb välja juba aastane Uudo Junior

Ugandas on vähemalt soe!

Langist ja ratturitest

2011-04-05T21:45:00.020+03:00

Meil on uus kultuuriminister! Väga tore, sest mulle on Langi tegemised ja väljaütlemised kogu aeg meeldinud ning loodetavasti hakkab kultuurimaastikul lähiaastatel midagi muutuma.

Rein Langi nimekaim, Prantsusmaa pikaajaline kultuuri ja hiljem ka haridusminister Jack Lang, on igale prantslasele teada kui mees, kes on sealsel kultuurimaastikul väga palju positiivset korda saatnud. Mine tea, ehk saab ka meie Langist samalaadne tegelane kellest ka aastaid hiljem räägitakse.

Jack oli kultuuriminister alates 1981st aastast ja juba oma esimese valitsemisaasta jooksul tõi ta kultuuri lihtsale prantslasele lähemale kahe sündmusega.

Fête de la Musique - ehk südasuvine üleprantsusemaaline muusikasündmus toimub ka tänasel päeval samas formaadis. Suve esimesel õhtul ja ööl vallutavad nii professionaalsed kui amatöörmuusikud kõik kontserdisaalid, tänavad ja söögikohad. Kõik see on tasuta ja igaüks leiab oma lemmiku keda kuulama minna.

Samal aastal kehtestas ta ka raamatutele fikseeritud 5%lise juurdehindluse tootjahinnale. Juurdehindluse! Mitte käibemaksu või miski muu maksu. Samalaadne raamatute fikseeritud juurdehindlus kehtib ka paljudes teistes Euroopa riikides, näiteks Austrias, Taanis, Ungaris ja Portugalis. Huvitav mitukümmend protsenti on juurdehindlus meie raamatupoodides?

Tekstis sisalduvale infole viitas meie prantslasest vabatahtlik ja fakte saab kontrollida http://en.wikipvedia.org/wiki/Jack_Lang_(French_politician)

Veel üks tähelepanek, seoses meie jalgratturite röövimisega Liibanonis. Meie ajakirjandus ja välisminister väidavad, et terve Euroopa muust ei räägigi kui meie kadunud seitsmikust. Gaetani, meie vabatahtliku vanemad, kes seoses poja Eestis viibimisega jälgivad väga pingsalt iga pisematki uudist meie riigist, kuulsid sellest faktist esmakordselt nädal peale sündmust, Skype vestluses pojaga. Huvitav, kes siin hämab?

Iga eestlane peab omama mitte ainult kodustatud Soomlast, vaid ka kodustatud Sakslast, Prantslast, Itaallast, Kreeklast, Portugaallast, Inglast ja Hispaanlast. Siis on lootust, et mõni protsent neist suurrahvastest oskaks pikalt mõtlemata öelda, millisel mandril Eesti asub.

Veelkord Vahemere lõunakaldast

2011-03-24T21:06:00.003+02:00

Ühes varasemas, sama pealkirjaga postituses, selgitasin oma tegemisi Vahemere lõunakalda suunal. Mida aeg edasi, seda keerulisemaks olukord muutub ja kui ma kõik maikuusse planeeritud külalised Türgist, Tuneesiast ja Liibanonist siia toodud saan, siis olen tubli!

Olukord Tuneesias on rahunenud, paremaks muutunud ja varasemad kokkulepped on taastumas. Eile saatsin just Liibanoni fotokunstnikule tema lennuajad ja siis tänane uudis sealtmaalt. Loodan, et see nääpsuke kunstnik ikka julgeb siia tulla. Tõenäoliselt meie röövitute omaksed ei korralda tema suhtes mingit vastuaktsiooni aga kas see on ka tema jaoks iseenesest mõistetav?

Kui nüüd Türgis ka mingi jama tuleb..!

Uuest projektist kah natukene

2011-03-11T09:56:00.007+02:00

Uue projekti nimi on Youth Reclaim Community Life ehk erinevate võimaluste pakkumine noortele kaasates neid kultuuridevahelisse tegevusse ja laiendades nende maailmapilti ning sõprussuhteid teiste projektis osalevate riikide noortega. Projekti pikkus on poolteist aastat ja lisaks kohapealsetele tegevustele avaneb kahel noorel võimalus reisida Ljubljanasse ja neljal inimesel Ateenasse ning seda kõike oma ega vanemate rahakoti raudu avamata.

Osalistest. Projektijuht Kreeka, pertnerid lisaks Eestile, Läti, Sloveenia, Itaalia, Türgi ja Saksamaa. Kõik peale Läti ja Sloveenia on ammused tuttavad ja lausa lust oli projekti tehnilised pisiasjad paika reastada. Me olime kogunisti nii edukad, et teine planeeritud poolik tööpäev jäi sootuks vabaks ja saime natuke Berliini kesklinnas ringi vaadata ning täiesti uutest ideedest rääkida.

Sellisel kokkusaamisel tekkivatest uutest kontaktidest on aeg ajalt ikka täiesti uusi tulevikuprojekte sündinud. Võib olla ka seekord on oodata miskeid uusi tuuli meie plaanidesse aga sellest siis kui mõtted selgemad.

Aga juba septembris Sloveeniasse ja järgmise aasta kevadel Kreekasse

Alexander Higine

2011-03-11T09:36:00.003+02:00

Ma ei saa aru miks mulle pidevalt satuvad ette ebanormaalsed türklased? Olen kuulnud, et mõned neist on täiesti OK aga mina seda küll kinnitada ei saa. Käesolevas projektis osalev noormees tundus esimesel päeval isegi täiesti normaalne ja olin juba rõõmus kuni... Jah, ta paljastas oma tõelise palge peale esimese õlle manustamist. Aga ta ei olnud siiski piisavalt värvikas, et tema peale trükimusta kulutada.

Siinkohal lühidalt minu kõige kurioossemast, paari aasta tagusest, kokkupuutest türklasega kelle nimi oli Alexander. Ta nägi välja tõesti sama suur või suuremgi, kui suur väejuht omal ajal, mõnusa naeratusega ja kergelt higi järele lehkavana nagu oleks just lahingust tulnud aga duss oli rikkis. Tõenäoliselt oskas Alexander Suur võõrkeeli aga Alexander Higine oskas ainult türgi keelt. OK, selleks et ta saaks edukalt Itaalias toimuval projektikoosolekul osaleda mõtlesid Itaalia partnerid välja nutika skeemi. Teades, et Kreeka partneri esindaja oskab türgi keelt paluti tal Ateenast Rooma lennata vahemaandumisega Istanbulis!? Sama skeem pidi toimima ka koju tagasilennul.

No see kuidas ta käitus või õigemini ei käitunud Spoletos oli nagu ikka ja me ei pannud teda väga tähelegi kuni suuremad sekeldused algasid tagasisõidul koju. Plaani järgi pidi Alexander koos Kreeka partneriga lahkuma Rooma suunal esimese rongiga, minul oli lend läbi Praha ja sama rada kasutas loomulikult ka Tsehhi partner. Otsustasime, et läheme hommikul varem ja siis on meil aega Roomas kolm tundi ringi vaadata ning kena päikesepaistelist jaanuariilma nautida. Mõeldud – tehtud! Hommikusele rongile tõtates oli esimene asi mida Spoleto raudteejaamas nägime Alexandri laiem naeratus kui päike, mis just mägede vahelt välja supsamas oli.

Hiljem selgus, et terve hotelli personal oli püüdnud teda varahommikul edutult üles peksta kuni rongiaeg jõudis kätte ja Kreeklanna lihtsalt sõitis minema, et lennule jõuda. Kui Alexander lõpuks raudteejaama jõudis paistsid vaid rongi tagatuled ja ta jäi meid ning järgmist rongi ootama, käes ostutseki tagaküljele kritseldatud kiri HELP ME!. Terve tee rongis proovisime temalt mõnda muud sõna ka välja pressida aga see oli lootusetu. Selle eest naeratus oli tal kena ja kergelt totakas.

No mis te arvate, kas meil õnnestus Roomas klaas veini juua? Ei! Jooksime ühelt rongilt teisele, et jõuda lennujaama enne Istanbuli lendu. Õnneks ei olnud tal pagasit ja Leonardo Da Vinci lennujaama töötajad olid väga vastutulelikud, ning lasid ta minu palvel eelisjärjekorras läbi turvakontrolli ning sõidutasid juba stardirajal olevale lennukile. Küllap nad said aru, et kui ta oma lennule ei jõua siis tuleb tema eest hoolitsemine neil üle võtta.

Tänase türklase veidruste peale hakkasid kreeklased mulle sedasama minu vana lugu rääkima, teadmata minu kõige otsesemat seotust olukorra lahendamisega. Nalja oli palju ja küllap türklane luksus omaette kebabi järades. Et paremini arusaadav oleks, siis kreeklased tänasest ja sellest eelmisest projektist on samast organisatsioonist aga lihtsalt uued inimesed, kellega mul pole varem olnud au kohtuda.

Tahaks õelda, et kuradi türklane, rikkus kõik minu plaanid ja mitte esimest korda ja mitte viimast korda! Samas usun, et mõnigi eestlane on käitunud kas Türgis või kusagil mujal sama topakalt kui mitte hulleminigi. Seega usun ikka veel, et mul lihtsalt ei ole vedanud ja ootan seda normaalset türklast, kes minu eelarvamuse kummutaks.

Lootus sureb viimasena!

Pildil üksik türklane

Naistepäev ja jõulud

2011-03-08T08:33:00.002+02:00

Head naistepäeva kõigile naistele ja vabandan, et teile lilli ei saa tuua!

Olen enda suhtes täheldanud, et lennujaamas aega parajaks tehes on mõnus lisaks arvuti sisu korrastamisele ka oma mõtteid ajaveebis reastada. Pealkirja panin sellele sissekandele esmapilgul kummalise. Oleks võinud ju olla naistepäev ja vastlad, mis sel aastal ühele päevale sattunud, aga mitte vasteldest ei taha ma rääkida vaid ikka jõuludest.

Viimased kümmekond aastat oleme Nooruse Maja kollektiiviga jõule just märtsi alul tähistanud. Omal ajal oli põhjus proosaline- jõuluajal tegime tööd ja siis ei olnud lihtsalt aega ise pidutseda ning miks mitte siis märtsi algus. Liiatigi on märtsi algus oluliselt rõõmsam aeg ja päikegi juba kõrgemalt käimas. Tänaseks on jõuluajal tööd oluliselt vähemaks jäänud ja saaks ka õigel ajal pidutseda aga tava on nii sügavalt juurdunud, et seda muuta pole mingit põhjust.

Seega laupäeval on meil plaanis pidulik jõulueine ja teatrietendus. Loodetavasti on Endla teater Kivirähku kenasti töödelnud ja elamus tuleb jõuluajale vastavalt meeldiv ning meeldejääv.

Mis seal ikka! Lennuk kohe ees ja seega lõpetan. Ehk korjan oma lühikeselt tööreisilt veel mõne elamuse mida teiega jagada.

Külm on...

2011-02-23T15:36:00.002+02:00

...pagana külm on! Ja juba piinavalt pikalt on see külm kestnud. Aga pole hullu, sest pensionipõlv ja soe Aafrika on silmapiiril terendamas. Soojad mõtted teevad seest mõnusaks ja päike ka natuke soojendab, seega elame üle.

Tuba on soe aga küttearveid ei julge vaadatagi. Kallis! Kallis on olnud see talveke. Lisaks küttearvele ka lumekoristus, katusepuhastus, külmunud veed, kaotatud korsten ja vihmarennid. Aga külm paneb pea paremini tööle ja uusi lahendusi otsima. Topeltuks on kõvasti abiks, kui vaid see korralikult kinni seisaks ja veekülmumise vastu valmis sõjaplaan.

Tänu lumerohkusele ja külmale oleme vaadanud kriitilise pilguga üle ka uue maja projekti vastavuse põhjamaade kliimale.

Hea, et me tühja tuba ei pea kütma. Inimkeha on parim radiaator.

Pildil külmunud hansaõun.

2010 lühikokkuvõte

2011-02-07T11:50:00.003+02:00

Põnev ja vastuoluline aasta, triibuline nagu tiiger. Ühe eelarveaasta jooksul kaks väga külma ja kulukat talve ning natuke liiga palav suvi, mis samuti tõi kaasa lisakulusid. Lisaks majanduskriis ja euro-ootusärevus mille puhul esimesena jäi löögi alla kultuur, koolitused ja vaba aeg. Kui veel siia lisada omavalitsuse toetuse 25% line vähenemine, tasuliste koolituste osakaaluligi 30%line vähenemine, Linetantsu Festivali aegne torm ja rajuilm siis paneb imestama, et suutsime siiski kassi kombel jalgadele maanduda ning aasta suhteliselt edukalt lõpetada.

Keeruline aeg sunnib prioriteete ümber vaatama ja uusi lahendusi leidma. Nooruse Maja eelmise aasta eelarve vähenes võrreldes varasemaga alla 10%, ühtegi töötajat ei koondatud, töötasu ei vähendatud, kõik planeeritu sai teostatud, tasuta kursuste maht suurenes, välisprojektid sujusid oodatust edukamalt, maksud on enam-vähem õigeaegselt tasutud ja mitmetele tulevikuprojektidele sai laotud vundament.

Mis siis eelmisel aastal toimus?
• Koolitasime üle 500 täiskasvanu
• Korraldasime paarsada suuremat või väiksemat avalikku sündmust millest sai osa tuhandeid inimesi
• Korraldasime 8 foto – ja kunstinäitust
• Juhtisime kahte ja osalesime viies EL poolt rahastatud programmis ja projektis
• Projektide raames toimus 9 reisi viide erinevasse Euroopa riiki ja Keeniasse, millest kokku sai osa ligi 30 inimest
• Võõrustasime, pikemalt kui paar päeva, 15 väliskülalist, rääkimata lugematutest ühe sündmuse külalistest
• Edendasime põvkondadevahelisi sidemeid ja kultuuridevahelist koostööd
• Pakkusime tööd vabatahtlikule Prantsusmaalt
• Uuendasime täielikult Nooruse Maja ja Linetantsu Festivali kodulehed
• Lõime Nooruse Maja ja Linetantsu Festivali Facebooki ning Youtube keskkonnad
• Tegevust alustas Pernau Rahwateater
• Pääsesime Nooruse Maja juurdeehituse projektiga konkureerima võimalikule rahastamisele
• Ja mis kõige olulisem, VÄGA PALJU Nooruse Majaga seotud naissoost isikutest on eelmise aasta jooksul saanud emaks või jäänud rasedaks! Maa tuleb täita lastega!

(Pildil uus maja mille rahastamise positiivne otsus peaks tulema lähimal ajal)

Seega oli väga produktiivne aasta. Küllap on ka kliente, kes meie tegemistega ei ole rahul aga puht pragmaatilistel põhjustel on tulnud teha raskeid valikuid, et ellu jääda ja areneda.

Käesolev aasta on kuu jagu kerinud. Kass kukkus käppadele veebruari alguses ja loodetavasti jääb käppadele püsima pikemaks ajaks. Hetkel tundub kõik lootustandev ja saan lubada, et sel aastal nurrulöömist Nooruse Maja poolt ei kuule. Pigem näeb kassi, kes uhkelt omapäi jalutab ja uusi jahimaid otsib.

Vahemere lõunakaldast

2011-01-30T20:27:00.004+02:00

Olen viimase viie aasta jooksul pidanud tihedalt suhtlema Vahemere lõunakaldalt pärit erinevate tegelastega. Nüüd on kõik seni kokkulepitu ja planeeritu pea peale pööratud. Ega see ka siiamaani kerge polnud ja iga tehingu lõppedes tõotasin, et rohkem ma nendega asju ei aja aga ikka loodad, et järgmine kord olen targem ja enam hullemaks minna ei saa. Aga saab ikka küll!

Tuneesia sõbrad andsid revolutsiooni alguses kohe teada, et planeeritud rahastusskeem nende siiatuleku kulude katmiseks enam ei toimi. Katsetasime siis reisi võimalikku rahastamist Egiptuses asuva peakorteri kaudu. Nüüd seal veel hullemad jamad! Tegelikult on olukord muidugi keeruline ja naljast kaugel. Meil on raske ette kujutada milline seis neis riikides valitseb ja mis see ka meile pikas perspektiivis kaasa võib tuua.

Keeruline jutt neile kes tagamaid ei tea. Selgituseks. Tegeleme juba neljandat aastat Balti - Vahemeremaade kevadfestiali korraldamisega. Sel aastal ootasime külalisi Tuneesiast ja Liibanonist. Tänaseks oleme tänu juhuste kokkulangemisele Tuneesia suutnud kiiresti asendada Türgiga ning festival saab plaanipäraselt toimuda. Kel nüüd huvi tekkis siis 21, mail eelnimetatud festival Tallinnas Nõmme Kultuurikeskuses.

Aga Vahemeri ja selle ümbruse riigid meeldivad mulle endiselt ning tõenäoliselt jätkan ka nendega ühiste projektide tegemist.

Pildil Egiptlaste lemmikroog, mis enamike eestlaste kõrist kuigi kergelt alla ei lähe. Aga maitseelamus, olgugi et negatiivne, on siiani meeles ja keelel.

Uus vabatahtlik

2011-01-27T22:04:00.005+02:00

Uue töötaja sobivus kollektiivi on alati olnud paras loterii, eriti keeruliseks teeb selle kui töötaja tuleb kuskilt kaugelt ja sul pole väga palju võimalusi tema tausta uurimiseks. Õnneks on tänapäeval siiski võimalused ka kaugjuhtimise teel omale töötajat valida suht head ja ilmselt tänu sellele on mul õnnestunud järjekordselt teha õige valik.

Esmaspäevast alates töötab Nooruse Majas prantsuse noormes Gaetan, võib ka hellitavalt öelda lihtsalt G. Ta on pärit kõigile eestlastele tuttavast taliolümpia linnast Albertvillest seega ei suutnud me teda üllatada lume ega külmaga. Võib olla siis niipalju, et sealkandis ei kesta see lumi ja külm lihtsalt niii.. pikalt kui meil.

Nagu juba selge on tegu vabatahtliku tööga, mida rahastab EL ja tema siinviibimine lõppeb koos järgmise kooliaasta algusega. Kuna nüüdseks on mul olemas varasem vabatahtliku tulemusliku rakendamise kogemus siis loodan, et suudame temalt võtta kõik mis võtta annab. Seda loomulikult positiivses mõttes ja talle samas vastu pakkuda huvitavat elukogemust ning tõsist konkurentsieelist hiljem koju naastes.

Eelmise väite tõestuseks on fakt, et Flo, meie eelmine vabatahtlik, juhib täna edukalt Prantsusmaal ühe väikese teatri köögipoolt, korraldab ringreise, suhtleb sponsoritega ja maksab palka. Suhtleme siiani väga aktiivselt ning suvel plaanime väikese seltskonnaga ka talle külla minna. Ei teagi kui suure bussi peame tellima, et kõik ta sõbrad peale ära mahuks.

Eks seda millise jälje G siia jätab näitab aeg. Loodan, et peale tema lahkumist on siiajäänud sõprade hulk samasuur või suuremgi kui on Flol ning talle küllaminekuks tuleb kaks bussi tellida.

Eesti noortele soovitan kindlasti ära proovida vabatahtlik töö mingis välisriigis kohe peale gümnaasiumi lõppu. Saate huvitava kogemuse eluks ja töökogemuse välismaal oma CVsse mida tööandjad loodetavasti oskavad hinnata.

Monika

2010-12-09T23:57:00.002+02:00

Nii armas, et meie lumetormikestele on hakatud nimesid panema. Tellisin poja sõjaväest koju, et lumekihti korrapärastesse hunnikutesse ladustada. Kahepeale edeneb töö päris kenasti, isegi naabrinaise ukseesise tegime kolmepeale puhtaks.
Sel aastal on lumetormid ja jõululõunad väga varakult pihta hakanud. Kuu alles algamas aga kaks jõululõunat juba peetud.

Täna sain aru, et usunditeõpetust oleks meile ikka hädasti vaja. Olen ise küll paadunud mittekristlane aga vaadates mis ümberringi toimub siis vahest on piinlik, kui inimesed aru ei saa miks mingeid asju tehakse.

Monika varjus läheb argielu edasi nagu tavaliselt, õigemini hetkel rohkem nagu unistustes. Järjest rohkem tunnen muret, et pean hakkama dresse muretsema ja mingit trenni tegema. Mina olen nõus kahe silla jooksul ka olemasolevat rada mööda jooksma. Pole seal vaja nende uuendustega üle pingutada!

Kadrid

2010-11-24T20:57:00.002+02:00

Selle aasta Kadrisandid üllatasid positiivselt. Tundub, et koolides on tehtud tublit tööd või on kaasa aidanud minu varasemate aastate nõudlikkus igasugu santide vastu..?
Igatahes - kostüümid head, kava läbimõeldud, laulud luuletused peas ja teemakohased teadmised olemas. Oli meeldiv õhtupoolik ja sain ka kingituseks mitu klaaskuuli, mis väidetavalt igasugu õnne toovad. Ei tea, kas varasemal ajal ka sääraseid värvilisi kuulikesi jagati aga tühja sellest, ikkagi meeldiv tunne oli.
Laske sisse kadrisandid, Katri, Katri..!

Firenze

2010-11-21T10:20:00.002+02:00

....no ei ole nii, et Itaallast väidetavalt enne ühte öösel käima ei saa! Kui ikka kuumad Eesti tüdrukud kella üheteistkümnest soojendustantsudega alustavad siis poole kaheteistkümneks sai tantsupõranda pooleldi täis. Bella 19-64!

Huvitav on, et esimese paari tunni jooksul kõlanud lood olid minu noorusajast ja põnev oli jälgida, et noorem generatsioon teadis neid laule peast. Soovin hetkehittidele sama pikka iga.

Firenzes on novembri alguse kohta suhteliselt jahe ja vihmane aga siiski talutav ilm. Sain ära sõnada, nüüd kukkus kallama nii, et linnakülastuse plaanid lükkuvad pealelõunasse ja istun oma kolme graatsiaga messiruumis rõõmsalt edasi. Melu siin lobiruumis pidi olema nagu sakslaste seebikas „Kirgede torm“ ?! Ei tea, pole ise näinud aga küllap tibid teavad.

Huvitav, miks need kes mingil alal kõige hiljem on alustanud soovivad olla just kõige kõige targemad ja vanemaid tegijaid sellel teemal õpetada. On nende sõpruslinnadega kuidas on aga kõige naljakam kogemus on mul selle sajandi algusest, kui Kreeklased püüdsid mulle, soomlasele ja taanlasele seletada kuidas toimib täiskasvanuharidus? Müstika!

Oli segane sissekanne, neile kes tausta ei tea! Aga, et veel segasemaks asja ajada siis peale hiljutist telefonikõne olen sunnitud poodides ringi vaatama, sest loodetavasti kaugel ei ole aeg, kui pean ostma oma elu esimesed dressid!

Põlvkonnad

2010-10-28T13:36:00.005+03:00

Miks ma viimasel ajal olen sattunud projektidesse, mis tegelevad erinevate põlvkondade ühendamise, nendevahelise sideme tugevdamise ja omavahelise lähendamisega? Rääkides oma vanemast ja nüüd juba ka nooremast põlvkonnast olen ikka arvanud, et mida kaugem, seda kallim... ja tõsi ta on, kuniks esimese tagasilöögini. Mul on veel hästi läinud, sest konkreetselt mind ümbritsevad põlvkonnad suhtlevad vabalt ja isegi püüavad teineteisele läheneda, omandades uut tehnoloogiat ja kombates uusi vabadusi.

Alustan selle jutu kirjutamist Münheni lennujaamas oodates oma lendu Lissaboni, kus olen kutsutud osalema projektis EMIL. European Map of Intergeneralional Learning. Otsime põlvkondadevahelise sideme tugevdamise parimaid praktikaid ja muudame need rohkem kättesaadavaks. See on meie töögrupi teine kokkusaamine. Peale esimest jäi õhku rohkem küsimusi kui leidsime vastuseid. Eks paistab mis homne päev toob! Nüüd on kõigil olnud pea aasta, et oma mõtteid koondada ja seda minagi siin püüan teha, et ooteaega mõistlikult kasutada.
Kas see, et teismeline õpetab oma vanaisale arvutikasutamist on hea praktika? Kas tal on piisavalt teadmisi, kannatlikkust ja oskusi, et selle keerulise operatsiooniga hakkama saada? Võimalik... aga kui ei, siis võib oodatud tulemus olla lausa vastupidine.

Kas see, et tudengid suunata ülikoolis käimise ajaks elama üksikute vanurite juurde lähendab põlvkondi või tõukab nad üksteisest veelgi kaugemale? Teoreetiliselt on pilt ju väga ilus, kus tudeng toob ahjupuud ja poest leiva ning kuulatab õhtuti muinasjuttu ajast kui rohi oli rohelisem ning vastutasuks ei pea maksma oma elamiskulude eest liiga suuri summasid. Aga tudengielu ja peod?

Mulle on selgeks saanud, et aidata saab vaid neid, kes ise seda soovivad ja natukenegi kaasa mõtlevad ning teiseks ei tohi unustada, et ka vanemalt põlvkonnalt on noortel palju õppida.

Nii head kuuma šokolaadi pakutakse siin! Ja juba kutsutakse lennule.

Lissabon on imedemaa! Nii kena, soe, sõbralik, avar, uhke, odav ja hästi lõhnav. Kohvikus maksab iga asi umbes üks euro, turismipiirkonnas veidi rohkem aga internetti ligipääs on 20 € päevas? No ei raatsi ma seda raha välja käia. Helistada tuleb odavam!

Jälle lennujaamas, seekord siis Lissabonis. Enne kui asja juurde lähen siis veelkord internetist. Meie projektiseltskonnas oli umbes 15 läptopiga osalist, kellest mitte keegi ei soostunud maksma 20 € neti kasutamise eest. Pole ju palju, isegi vähem kui lõunasöök, aga ei. Ei olda enam valmis maksma selle eest, mis peaks olema meie elu loomulik tasuta osa. Seekord ei pidanudki ma ise kassi saba kergitama, seda tegi meie Saksamaa poolne partner, kes ülivõrdes Eesti netivõimalustest rääkis. Pisiasi aga meeldiv.

Aga nüüd põlvkondadest ja nende ühendamisest. Tulime järeldusele, et vaatamata erimeelsustele tuleb ikkagi uurida vajadusi ja võimalusi, jagada parimaid praktikaid ja rääkida ka läbikukkunud ideedest ning püüda neid kogemusi kasutades midagi reaalselt ära teha. Meie seltskonnas on palju teoreetikuid kuid tundub, et ka nemad on vajalikud andmaks praktikutele teeotsa kätte ja laksu tagumikku - nüüd tee just nii.

Üle ametliku päevakorra oli võimalus oma vanade sõpradega jälle kokku saada, arutada kuidas majanduskriis kellelegi on mõjunud ja milliseid konkreetseid projekte tulevikku planeerida. Isiklik kontakt ja võimaliku partneri usaldamine on projektimaailmas ainuke tee, et midagi ka ära teha. Juhuse hooleks ei jäeta kuigi palju. Oluline on lõpptulemus ja loodetavasti sünnib pea jälle ridamisi uusi projekte mille kasusaajaks võid olla ka sina.

Uus algus

2010-10-09T11:50:00.002+03:00

Pea neli kuud ei ole ma siia blogisse ühtegi sissekannet teinud. Mitte, et poleks millest kirjutada, vaid lihtsalt ei teadnud kuidas jälle alustada. Kui seda teksti loete, siis järelikult olen oma hirmudest võitu saanud ja edaspidi proovin jälle süstemaatiliselt oma mõtteid avaldada.

Kena sügist teile kõigile!

ISALE

2010-06-14T19:40:00.002+03:00

Läbi aastate on juuni keskpaiga nädalavahetused mulle samal ajal Linetantsu festivali korraldamisele ka muid elamusi pakkunud. Olen hakkama saanud laste, naise ja enda koolilõpetamistega, valimiste ja pulmade korraldamisega rääkimata pisematest kohustustest. Olen neid lisakohustusi nautinud, sest väljakutsed mulle meeldivad. Selle korra "lisaväärtus" oli keerulisim mu elus ja ainus millega ma hakkama ei saanud.

Isa kaotus pani paljude eluväärtuste üle järele mõtlema aga üks, mis olulisim, oska ka jõudeelu nautida!

Juuni käes

2010-06-04T21:38:00.007+03:00

Olen kogu aeg arvanud, et heal juhul loevad minu kirjutisi vaid mulle väga lähedased inimesed. Täna avastasin, et Maire on end minu blogi jälgijaks registreerinud. See innustas mind tühja kirjakasti kohe ette võtmast ja panen mõne mõtte kirja küll.
Mul on ikka teine fänn veel. Hellu- mu oma armas tütar, kes arvab, et peaksin vähem oma tööasjust kirjutama vaid võiksin niisama mingil üldisel teemal targutada. Samas on see, mis meil Nooruses toimub nii põnev ja tahaks nagu kohe kõike teistega jagada. Mis siis teha? Küllap kirjutan nii tööst kui muust. Alustan muust.
Mõned artiklikesed eespool sai kirjutatud Uudo juuniorist, kes Ugandas sündis ja minu nime edasi viies jõudsalt kosub. Täna ostsime siis Kaiega igasugust manti, et talle väike pakike ekvaatori poole teele panna. Mida teie ostaksite mustanahalisele, 2 kuu vanusele poisile? Raske küsimus. Ma olen tema isa majas käinud. Lapsi oli seal majas ja maja ees palju aga ei jäänud mulle silma miskit, mis jääb silma meie majades, kus on kasvõi üks laps. Vaatasin fotodelt järgi, et võib olla ma ei osanud lihtsalt tähele panna, aga ei. Seal majas ei olnud hälli, ei olnud mänguasju, ei olnud raamatuid aga seal oli lapsi ja rõõmu nendest lastest. Meile näidati uhkusega vanema tütre koolivihikut. Vihik oli hoolega ja tihedalt täis kirjutatud ja õpataja ei olnud punast pliiatsit muuks kui ainult viite panekuks pidanud kulutama.
No mida siis osta? Hälli kohale mõnusad pehmed kulinad? Pardike vannivette? Soojad sipukad? Meie mätta otsast tundub ju täiesti OK valik aga nende seisukohast? Kui ei ole hälli, kui ei ole vanni ja kui ilm ei ole kunagi piisavalt külm, et sooje sipukaid vaja võiks minna. Hakkasin mõtlema, et me elame ikka paganama hästi, kui saame enda aega ja vahendeid kulutada igasuguse nänni kokkuajamisele. Aga tuleb ju pingutada, sest võidab see, kellel on surres rohkem asju. Kogumist tuleb alustada kohe sünnist saati!

Tööasjust kah! Ma ei saa jätta mainimata, et Flo sai eile valmis Nooruse Maja tutvustava videoklipiga. VÄGA hästi kukkus tal see välja. Kodulehel ja FB leitav. Preemiaks sai ta täna ilusa ilma, et ilma vihmaprobleemideta Kihnut avastada.

Suvi on kätte jõudnud ja töid sajab uksest ning aknast sisse. Meenub masueelne aeg aga õnneks veits kaalutletum ja kainem. Suvekursused täituvad, festivalidele ostetakse pileteid ja veel viimasedki vabad nädalavahetused on leidnud või leidmas tellijaid. Tore! Seega on lootust, et jääme ellu!

Uut nädalat alustame Nooruse Maja uue arengukava kokkupanemisega ja lõpetame Linetantsu festivaliga. Viimastel aastatel ei ole me seda ettevõtmist reklaamima pidanud. Täna just Kaie Segeriga arutasime, et Festival on hakanud oma elu elama. Tegu ei ole laiatarbekaubaga. Seega enamus inimesi ei ole kohapeal käinud aga kui kusagil juttu teha, siis kõik teavad millega tegu. Kes on aga meie juurde Sassi talli heinamaadele sattunud, see kindlasti ei ole pidanud kahetsema. Isegi need mitte, kel linetantsu kiiksu ei ole sisse süstitud. Muuseas olge ettevaatlikud jogurti söömisega, sest mõne sordi seest võib saada Linetantsu bakteri ja siis enam pääsu ei ole!

ÜKSKORD TULEB SUVI NII KUI NII!

Keemikud saunalaval

2010-05-31T13:29:00.003+03:00

Igal aastal sünteesitakse ligi pool miljonit uut keemilist ühendit. Selle informatsiooni sain pühapäeva hommikul kell 8.15, Otepää mingi hotelli sauna laval! Väga põnev teadmine edaspidiseks eluks.

Hoidsin kõiki oma pöidlaid ja varbaid, et Pärnumaa tantsupidu ilma suurema vihmata mööduks ja tundub, et sellest oli isegi abi. Jalad valutavad ka hullult, just selline tunne, nagu oleks isegi tantsupeol tantsu vuhtinud.

Kui nüüd kaks asja kokku panna, siis tegelikult olin Otepääl ja tantsu vehkisin sealses kultuurikeskuses, kus toimus kolmas Balti Vahemeremaade kevadfestival. Oli meeleolukas sündmus, kus külalised Lätist üllatasid oma huvitava modernse tantsu etendusega ja ka kõik muu toimis nii nagu planeeritud.

Tore, et meil ümberringi on nii palju huvitavaid inimesi!

Sügis käes!

2010-05-28T21:56:00.004+03:00

No tore! Telekast tuleb "Sügis" ja õues on ka sügis. Ja räägitakse, et kliima soojeneb. Puha jama jutt. Hakka või kasukat kapist välja otsima.

Käisin sellel nädalal, kahel päeval, jälle targaks saamas. Sain selgust, kuidas mittetulundussfääri eduliselt arendada ja projektidega miljoneid kokku kühveldada. Aga ega see miljonijaht polegi alati nii oluline kui need inimesed, kellega sellistel koolitustel kohtud. Tervitused Raplamaa parimatele poegadele ja tütardele!

Tundub, et see nädalalõpp on veits vähem töine. Saab vist päevakese puhatagi, et uuel nädalal jälle edasi toimetama hakata. Aga uuel nädalal on plaane ja töid nii, et jagub. Peaksime nii mõnegi uue projektiga jõudma sinnamaale, et saab neist pikemalt ja valjema häälega rääkida. Ka Linetantsu festival on uksele koputamas ning vaja veel sellelegi viimane lihv anda. Loodetavasti saab festivali ajaks sügis läbi ja saame tõelist suve nautida.

Nädal möödas

2010-05-23T22:09:00.003+03:00

Esimene tõsisemalt töine nädalavahetus sel aastal on möödas ja tundub, et kogu mu personal on elus! Aitäh! Olite väga tublid!

Neile kes ei tea, siis meie nädalavahetusse mahtus Vabaharidusliidu kolmepäevane koolitus, Koorifestivali Pelgulinna koori majutus, proovid ja hommikusöök, Koorifestivali simman ja õhtusöök 600-le, koertenäitus, Vanalinna koolituskeskuse kaks õppeaasta lõpuaktust, tantsuklubi ja üks pisem sünnipäevapidu. Lisaks kõik igapäevased tegevused.

Ilm oli suurepärane ja tänu sellele saime ka kõigi asjadega hakkama. Kõige rohkem kartsin just Koorifestivali simmanit, sest meie majja 600! inimest lihtsalt ei mahu või kui, siis sama tihedusega, kui sprotid karbis. Aga festivali korraldajad olid oma tiimi palganud parima ilmakorraldaja ja kõik sujus just nii nagu vaja.

Ma imestan, et kuskohast Kaie leidis selle möllu keskel veel aja leiba küpsetada? Nii hea on diivanil lesida, kodus tehtud leiba süüa ja omi mõtteid reastada. Mõnus rammestus on kontides, ei teagi kas saunast või edukalt kulgenud nädalavahetusest. Uuel nädalal uued väljakutsed. Elame ikka väga põneval ajal.

Suvi on sisse murdmas

2010-05-17T21:41:00.007+03:00

Suviselt mõnus ilm on kõik meeled enda pilli järgi tantsima pannud. Olen juba kuulnud ka kaeblemist, et liiga soe ja ... Ilma selle soojata oleks meie elu täiesti vussis, nii et ei tasu kaevelda!

Minu poolest võib see arvutiprogrammi jupp, mis meil ilma mõjutab, jäädagi samale sagedusele tiirlema (Matrix).

Suvistele sündmustele tuleks see väga-väga kasuks, sest teadupärast 90% vabaõhu ettevõtmise õnnestumisest on ilma kanda. Sel suvel võiks vahelduseks just nädalavahetustel päike paista! Kui vihm, siis esmaspäeva öösel vastu teisipäeva. No äärmisel juhul ka kolmapäeva pool päeva.

Esimesed suuremad suvesündmused juba sel nädalavahetusel. Koorifestivali lõpusimman, koertenäitus ja veel mõni pisem tegemine. Paneme juba homme grillid ja pannid sooja!

Ma armastan suve! Kui kliima endiselt jaheneb ja suved närused, siis kolin ära Aafrikasse!

EUROST ja MUUST

2010-05-12T21:03:00.006+03:00

Tundub siis, et euro lõpuks tuleb. Võimalik, et tavalise eestlase jaoks on see projekt esmapilgul arusaamatu ja ka emotsionaalselt raske on Koidula millegi muu vastu vahetada, aga mina olen seda päeva oodanud pikisilmi. Meie pisike organisatsioon on aasta-aastalt järjest rahvusvahelisemaks muutunud ja ka suur osa meie rahalistest vahenditest tuleb väljaspoolt "kroonitsooni".

Mulle ka ei meeldi, et rahatähed on erineva suurusega ja mulle ei meeldi ka mündid ja sendilõpulised hinnad aga see on vaid harjumise asi. Eesti kroon on ilus aga väga kallis selle sõna igas mõttes.

Julgen prognoosida, et hinnamuutused tulevad ka Eestisse. Arvan, et need muudatused aga saavad olema positiivsed. Usun, et toidu ja tarbekaupade hind hakkab langema Euroopa tasemele ja teenuste hind hakkab tõusma. Minu arust on see normaalne, et saame rohkem hakata väärtustama kohaliku inimese tööd ja tõenäoliselt see töö on üha enam teenindussfääris. Asju, mida igapäevaselt kasutame, toodavad üha enam selleks loodud masinad ja inimese roll on seda protsessi nutikalt juhtida.

Aga mitte ainult euro ei ole mul südamel, vaid ka millegi ootus on muutnud meeled ärevaks. Ilmselt tänane soe ilm on mõtted viinud suvele ja see suvi ongi juba kohe - kohe käes. Tõmbame vaikselt koomale oma kursuste ning ringidega ja järgmise nädala lõpus tuleb esimene tõsisem suvesündmus - Koorifestival. Meie korraldada on mõned tehnilised küsimused ja Festivali lõpusimman. Loodetavasti saame selle tööga ilusasti hakkama ja kindlasti on sel ajal ka piisvalt hea ilm, et saame osalised maja ja suveaia peale ära mahutada.

See suvi tõotab tulla põnev ja sündmusterohke. Lisaks meie tavapärasele menüüle vürtsitavad seda, loodevasti kaunist suve ka Hansapäevad ja terveks augustiks laekuv lööktööbrigaad Küproselt. Aga nendest kirjutan lähemalt mõnikord hiljem.

Reedel-laupäeval loodan saada uusi teadmisi, kuidas targalt mittetulundussfääris rahavoogusid juhtida ja edukas olla. Mulle meeldib mõte, et kolmas sektor on avalikule sektorile võrdväärne partner ja suudab välja pakkuda uuenduslikke ning odavaid lahendusi.

Pea püsti ja julgelt edasi!

EMADEPÄEV

2010-05-08T18:59:00.000+03:00

Emadepäev on küll homme, aga tegime juba lastega nende emale emadepäevakingituse täna ära. Kõige parem kingitus on ikka omatehtud kingitus! Oleme pojaga mitu nädalat tegelenud ühe vana kiiktooli restuareerimisega. Kui vahest jälle mõni tööriist puudu oli või katteriidest sentimeeter puudu jäi, siis sai küll kirutud, et 500.- krooni eest oleks vist päris kabeda kiiktooli võinud leida. Materjalid kokku läksid isegi kallimaks ja oma närvidest ma ei räägigi... Aga ise tehtud, hästi tehtud!

No hea küll, kui kiiktool siis kiiktool! Aga miks ta peab just valge olema? Sada korda tuli töö käigus käsi pesta ja ega seegi aidanud. Aga valmis ta sai. Veits kööbakas küll aga tundub, et kingisaaja on rahul. Ta on sellest toolist juba nii pikka aega jahunud, et kui see täna poleks valminud, siis poleks homme vist õige emadepäev olnudki.

Kuna tooli valmimist ei saanud me päris salajas hoida, siis ei pääsenud me ainult sellega, vaid lisaks leidis tütar ägeda üleõlakoti, millega emme saab Aafrikat avastama minna. Seal vaja igasugu varandust kogu aeg kaasas kanda, sest mine sa neid murjameid tea!

Emadepäev on mul vaba päev. Otsustasin, et tööle ei lähe ja teeme parem kodus pannkooke. Ka minu ema lubas läbi tulla ja ise lilled tuua. Küll on hea, et ei pea kulutama nii kiirelt riknevasse ja mittesöödavasse kaupa.

KENA EMADEPÄEVA KÕIGILE EMADELE, KES SATUVAD SEDA JUTUKEST LUGEMA!

Nooruse Maja panustab sotsiaalsesse võrgustikku

2010-05-06T08:43:00.000+03:00

Üha enam inimesi otsib enesele vajalikku informatsiooni internetist. Plaan muuta Nooruse Maja tegemised internetiinimestele paremini kättesaadavaks on küpsenud juba eelmise aasta sügisest. Täna julgen ma öelda, et esimene samm on astutud.

Programmi „Täiskasvanute koolitus vabahariduslikes koolituskeskustes“ raames rahastati meie uue kodulehe valmimist. Uuel kodulehel on peale noorusliku väljanägemise hulganisti funktsionaalseid eeliseid. Enamus informatsiooni on esilehelt kahe kliki kaugusel, kolmas ja neljas klikk on vajalik vaid neile, kes on oma valiku teinud ja soovivad juba mingile koolitusele või tegevusele registreeruda. Registreeruda saab otse internetikeskkonnas, enam ei ole vaja faile salvestada, täita ja kuhugi saatma hakata.

Kodulehe ingliskeelses osas on informatsioon meist, meie projektidest ja meie korraldatavatest sündmustest. Mõne sündmuse kohta leiab informatsiooni ka vene ja prantsuse keeles, ikka vastavalt sihtrühmale, kellele sündmus on suunatud. Tulevikus soovime keelte valikut veelgi laiendada ja sihikul on teiste seas ka hiina keel.

Tundub nagu elementaarne! Ega siin ei olegi millegi uuega kiidelda, oleme lihtsalt progressile järele jõudnud ja nii see peabki olema. Tavaliselt kipuvad sellised uuendused jääma raha ja inimeste taha. Rahastajat sai eelpool nimetatud ja inimese leidmisel aitas meid Töötukassa, mille kaudu leidsime inimese, kes saab 8 tundi tööpäevas pühenduda parimate lahenduste leidmisele.

Lisaks kodulehele oleme üles ehitanud sotsiaalse võrgustiku alge. Nooruse Maja Facebook´i lehelt saavad meie sõbrad esimesena kätte uudise, mis neile võib huvi pakkuda. Kel puudub oma Facebook´i konto, saab meie tegemiste säutse kuulata Twitteri avarustest, kuhu pääseb ka otse Nooruse Maja kodulehelt. Sealsamas on ka link minu isikliku blogi aadressile, kus lisaks tavauudistele saab infot Nooruse Maja välisprojektidest ja kel huvi, saab aeg ajalt lugeda ka minu isiklikku suhtumist päevakajalistesse küsimustesse.

Sotsiaalne võrgustik on sõna otseses mõttes isikustatud, otsene ja vastastikune suhtlus. On lausa uskumatu, kui palju oleme viimase paari nädala jooksul saanud vastukaja ning ma julgen väita, et oleme õigel teel. Meile on kõige olulisem, et informatsioon toimuvast jõuaks just inimeseni, kes seda vajab ja meie sihtrühm on üha enam kogunenud võrgustikku. Arvan, et poriloopimise aeg hakkab mööda saama, sest inimesed vajavad üha enam positiivset ning julgus oma nime all esineda on nagu uus hingamine, mis korjab eri „kiiksudega“ inimesed kokku ja paneb nad koos tegutsema.

Facebook ei ole ammu vaid noorte pärusmaa. Te üllatute, kui palju on võrgustikku haaratud üle 30-aastaseid ja kui aktiivsed nad on. Julgustan kõiki astuma seda esimest sammu ja uskuge mind, et isiklik kasu, mis eespool terendab, võib olla uskumatult suur. Nagu klassikud ütlevad: „Olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada!“

18. nädal

2010-05-01T17:13:00.000+03:00

Eelmine nädal oli kuidagi väga kiire, hoogne ja töine. Nii palju asju juhtus ja palju muutusi on lausa silmaga näha. Kas nüüd selline, veits kevadisem ilmake või lihtsalt juhus, et paljud kaua tehtud-planeeritud asjad just enne kevadpühi valmis said.

Kõige kauem on küpsenud Nooruse Maja uuendatud koduleht, mis tänaseks üleval, veits veel poolik aga oluline info peal ja loogiliselt leitav. Jätkame veel piltide lisamise ja mõnede alalõikude inglise keede panekuga aga ega see leht kunagi vist päris valmis saagi. Elu muutub väga kiiresti ja meiegi peame sellega sammu pidama. Mis siis kodulehel uudist? Ei hakka ma siinkohal kõike ümber jutustama, sest oma silm on kuningas ja www.noorusemaja.ee kõik avalikult paista. Ehk niipalju, et kursustele registreerumine on nüüd oluliselt mugavamaks muutunud ja ka otselingid meie Facebooki ja Twitteri lehele leitavad. Aga head avastamist kõigile ja kel vaba aja ülejääke, see võib ehk leida ka endale sobiliku tegevuse meie poolt pakutavast.

Eelmine nädal tõi ka võimaluse teoks teha meie aastatetagune unistus uue maja järele. Ruumipuudus on meid kummitanud aastaid kuid lahendust, vaatamata ehitusprojekti olemasolule, pole me seni leidnud. Eelmisel nädalal leidus lõpuks üks fond kuhu meie projekt igatpidi kvalifitseerub! Rattad sai veerema lükatud, edaspidisi arenguid püüan hoida kontrolli all ja loodetavasti leiab idee ka kohalike poliitikute toetuse. Usun, et kultuuritegijad ja tarbijad on seda väärt, et neile pakkuda üht moodsat kultuurimaja, kus kõigile ja kõigele juba ette mõeldud. Mulle meeldib väga, et rahastaja väärtustab objekti energiasäästlikkust. See ei võimalda ehituse käigus materjalide arvelt „kokku hoida“ vaid saame kokku hoida edaspidistelt kommunaalkuludelt. Super! Kõik meie maja fännid pange pöidlad pihku, et me osutuks ka lõppvoorus valituiks!

Esimesel mail oli meil Kungla koori 135. aastapäeva kontsert ja pidustused. Seega tegime meie maja hoogtööpäevaku juba kolmapäeval ära. Pesime maja aknad puhtaks! Akende puudust meil ei ole seega oli tegu päris terve päeva ettevõtmisega, aga ilus on küll kui päike ikka läbi akna sisse mahub piiluma. Aitäh kogu meie tiimile!

Neljapäev- reede osalesin Pärnumaa Rahvakultuuri Keskseltsi arengukava koostamisel. Mulle meeldib, kui inimesed aeg-ajalt maha istuvad ja pikemalt ette unistavad kui igapäevaseks tööks vajalik. Unistustel on selline komme, et nad kipuvad pahatihti täituma. Ka meie Nooruse Maja arengukava on juba suht ammu tehtud ja kipub arengule jalgu jääma. Ma pole seda isegi uuele kodulehele pannud. Kui vähekegi rohkem aega saab olema, siis võtame selle tööplaani uuendamise ette. Õnneks on mul hetkel palju noori inimesi ümberringi, kelle ideid on patt mitte unistusteks vormida.

Kolmapäeval avasime ka uue näituse, aga sellest sai alles mõni lõik allpool kirjutatud. Üks asi veel, meie projektipartner Itaalias tuli kolmapäeval lagedale uue projekti ideega, mille kohe samal päeval ka vormistasime ja Euroopa Komisjoni poole teele saatsime. Tore, et häid ideid nii kiiresti käivitada on võimalik. Tore, et on sõpru, keda võid kasvõi pimesi usaldada.

Pildil Meie itaallasest projektipartner - Antonio Loiacono, President of GSI Italia.

Mõned pildid kah

2010-04-30T21:04:00.000+03:00

Tuleb välja, et Aafrikast elektrooniliste fotode saatmine polegi nii lihtne. Pildid läksid esimese hooga mööda ekvaatorit, ida suunas. Tiir maakerale peale ja põrgates vastu Aafrika läänekallast võttis fail alles suuna põhjapoole.

Aga lõpuks on nad siin ja saan teiega jagada.

Sellel pildil siis Uudo junior.

Uudo vennad ja ema

Süüa on ju ka vaja

Uudo isa, kultuuriminister Desire isiklikult

Värsked uudised mustalt mandrilt

2010-04-28T10:09:00.000+03:00

Värsked uudised mustalt mandrilt

Sattusin 2009 suvel, ühe projekti raames koos tütrega Ugandasse. Uganda on kena riik Aafrika suurima järve, Victoria kaldal. Tänu meid vastuvõtva organisatsiooni esindajatele õnnestus meil näha kohalikku elu mitte turistina vaid sõbrana. Sõbrasuhted Buganda kuningriigi kultuuriministriga on senini säilinud. Meie kirjavahetus on pidev ja olen kursis nii nende riigis toimuva kui tema suure pere käekäiguga.

Eelmisel aastal juhtusin lugema Eestis lastele pandavate nimede statistikat. Ära toodi kõige populaarsemad, imelikumad ja ka nimed mida sellel sajandil enam lastele pandud ei ole. Minu suureks kurvastuseks ja rõõmuks oli ka mulle sündides pandud nimi nende dinosauruste hulgas. Vähemalt ei aja mind keegi mõne nimekaimuga sassi.

Nüüd siis uudise juurde. Kultuuriministri perre sündis eelmisel nädalal järjekordne poisslaps ja pojale otsustati panna nimeks Uudo!? Nii, et ei sure mu nimi veel niipea välja!
Kel huvi, siis artikkel sellest reisist asub siin http://www.24tundi.ee/?id=165456&redir=

kolmapäeval uus näitus

2010-04-27T19:16:00.000+03:00

Kolmapäeval kell 17.00 on Floriane Rigaud fotonäituse "An Estonian pregnancy, 9 months of discovery" avamine.
Mul on tõsiselt hea meel, et see näitus teoks on saanud. Kahju, et näitusele mahub vaid 28 pilti nendest tuhandetest, mis ta siin teinud on.
Nüüd räägib Floriane ise kes ta on ja miks tema näitus siin ülesse pandud saab.
Lugege ja tulge vaatama. Näitus jääb avatuks kuni 6. juunini.

Minu nimi on Floriane Rigaud ja ma olen prantslanna. Olen üles kasvanud kaunist loodusest ümbritsetud Clermont Ferrand´i linnas Kesk-Prantsusmaal.
Keskkooli ajal töötasin suviti ja koolivaheaegadel lastelaagrites, kus tekkis huvi inimpsühholoogia vastu ning kus teginka oma esimese videoprojekti.
Peale lõpueksamite sooritamist sain aru, et reaalained ei ole minu kõige tugevam külg ning otsustasin inglise keele ja näitekunsti eriala kasuks.
Kuna minu kodulinnas keeb vilgas kultuurielu, olen osa võtnud erinevatest kultuurisündmustest nii vabatahtliku abilise, õpetaja kui ka lihtsalt pealtvaatajana. Taipasin kiiresti, et töö kultuurikeskkonnas on minu jaoks ainuõige valik, mida naudin väga. Igapäevane kohtumine erinevate inimestega oli väga põnev ja andis tõuke õppida süvendatult kultuurikorraldust. Õppisin suhtekorraldust ja administreerimist kultuurimajades, teatrites, kontserdimajades ning festivalide korraldust.
Peale kooli lõpetamist soovisin end proovile panna kuskil välisriigis, minu jaoks täiesti võõral ja tundmatul maal, olles üksi ning kaugel eemal kõigest ja kõigist. Kuulnud sõpradelt noorte vabatahtlike vahetuse programmist ning otsustanud, et see vorm on minu jaoks, kes ma polnud varem üksi pidanud hakkama saama, piisavalt turvaline, otsustasin kandideerida. Ma sain suhteliselt kiiresti positiivse vastuse oma avaldusele Eestist. Ma ei teadnud sellest maast eelnevalt kuigi palju, uurisin internetist pilte,
hankisin natuke informatisooni ja ... siin ma nüüd olen!
Esmalt olin ma muidugi üsna hirmul, kuidas saan hakkama ilma oma pere, sõprade, tuttavate ja lemmikrotita...
Ma saabusin Riia lennujaama 15. septembril ja sealt edasi Pärnusse jõudsin hilja öösel. Sellest hetkest alates on mul aega 9 kuud, et avastada võimalikult palju eri kohti ja aspekte selle maa kohta. Alustasin üsna kohe Pärnu, Tartu, Tallinna ja Saaremaaga. Te ei oska ette kujutada, kui hämmastunud ma olin avastades mitte ainult huvitavaid maastikke ja linnu, vaid ka inimesi. Esmalt nii mõnedki eestlased väitsid mulle, et nad on kinnised ja tuimad. Nalja teete või! Ma ei ole Prantsusmaal kunagi kogenud nii palju vastutulelikkust, avatud uksi ja avatud meeli, peale mida tundsin end siin üsna koduselt ning ei mõelnud enam nii väga oma kodumaa peale. Ka mõned sõbrad ja pere, kes mind siin külastanud, on olnud sama meelt – ausad lihtsad suhted, mis on tugevad ja erilised.
Minu reiside ja jalutuskäikude jooksul olen näinud väga palju erinevaid asju nii väikesel maal. Olen selle aja jooksul teinud ei tea mitutuhat pilti ja neid uhkusega jaganud oma kodustele ja sõpradele. Enne Eestisse tulekut lugesin, et loodus on siin imekaunis. See oli minu jaoks ka üks suurimaid siiatuleku motivaatoreid. Olen kogenud palju imelist: uskumatult kiiresti muutuv ilm, hingematvalt kaunis talv oma lumerohkuse ja külmakraadidega. Ma ei olnud oma elu jooksul midagi sarnast varem kogenud. Tundsin end ku ellujääja või seikleja oma suusapükste, saabaste, talvemütsi ja suure salliga. See kõik on olnud minu jaoks niivõrd eriline ja olgugi, et teile võib see tunduda ju tavapärasena, ei pruugi minu jaoks sellist kogemust elus rohkem tulla. Kevadel näen ma linde taevas, merel, katustel ja korstendel. Näen rohtu jälle tärkamas ja kogu loodust talveunest ärkamas. Värvid on tagasi ja päike paistab pikemalt, ees ootavad lühikesed ööd. Ka seda kogemust tahan ma nautida enne koju naasmist ning alles siis saan öelda, et olen kõike näinud.
Kahjuks pean teile ütlema, et minust nii lihtsalt lahti ei saa. Plaanin siia kindlasti veelkord tagasi tulla... ei ole võimalik nii kergelt unustada kõike seda, mida olen kogenud.

Pärnmaa rahvamajad said filmilindile

2010-04-21T23:47:00.000+03:00

No kes see tänapäeval filmilindile enam asju salvestab aga pealkirjaks sobis ju küll.

23.-24. aprillil toimub Tallinnas Rahvamajade mess. Pärnumaa messitoimkond tuli aasta alul ideele, üles filmida tegevusi rahvamajades ja neist Pärnumaa kultuuritempleid tutvustav film kokku monteerida, mida oleks hea messiboksis näidata ja miks mitte sõpradele kinkida.

Austav ülesanne, see idee teostada, langes mulle ja mina omakorda delegeerisin selle Nooruse Majas resideeruvale Prantsuse vabatahtlikule Florianile. Päris igasse, kolmekümne seitsmesse, rahvamajja ta küll ei jõudnud, sest et initsiatiiv filmilindile sattuda pidi tulema sealtpoolt. Oli kuidas oli, kuid enamik aktiivsemaid suutis midagi ikka näidata või siis vähemalt varemtehtud materjali meile saata.

Film tuli tund ja 10 minutit pikk, ning sai täna õhtul Tallinna tirazeerimisele ning sildistamisele saadetud. Reede hommikul saame lõpp-produkti kätte ja loodetavasti jahtub see, värskelt ahjust tulnud, soe sai maha enne, kui sõpradele jagama hakata.

Päris huvitav on, kuidas üks noor prantslanna näeb meie kultuuri ja kuidas ta oskab oma nägemust meile edastada. Kõrvalt vaadates näen kuivõrd innustunud ta oli oma ülesandest, kui särasilmselt ta jälle mõnelt filmisessioonilt tagasi tuli ja kuidas ta naudib Eesti rahvakultuuri. Oskaks me vaid ise ka seda nii hinnata!

Reedest alates saab Salme Kultuurikeskuses näha mida Eestimaa Rahvamajades tehakse. Soovitan kõigil, kel vähegi mahti, sealt läbi astuda ja küsige Pärnumaa boksist DVD-d, mis kannab uhket pealkirja "Oi seda uhket olemist". Kaie Segeri juhitav rahvatantsurühm, Nooruse Vöö, esindab Pärnumaad galakontserdil.

Pärnumaa Miniteatrite päev

2010-04-20T17:38:00.000+03:00

Nooruse Majas tegutsev huvikool Shart korraldas täna juba kümnendat korda Pärnumaa miniteatrite päeva. Osales rekordarv teatritruppe nii linnast kui maakonnast. Õpitut oli teistele tulnud näitama üle 170 noore, kes jagunesid kolme vanuseklassi ja 18 trupi vahel.

Zürii, kuhu kuulusid Eha Kard ja Inga Tamm, töö oli keeruline kuid auhinnad jagunesid nii, et osalejatel pretensioone polnud. Seega oldi valikuga rahul ja küllap tahapoole jäänud näiteseltskonnad said preemiaks lavakogemuse ja õppetunni parimailt.

Auhindu jagus kõigile. Suur tänu toetajatele: Teater Endla, Swedpank, kommivabrik Kalev ja ETC Kodu, kes raskel ajal ei pidanud paljuks noori näitlejaid toetada.

Esikoha gümnaasiumiastmes võitis ja rändava teatrimaski aastaks enda juurde hoiule sai Huvikool Shart etendusega "Lahkamispalat", lavastaja Laura Arum.

Keskastme parimad oli Vene Gümnaasiumi noored lavastusega "Second händ", juhendaja Jelena Kuvšinova. Teatrimask oli nende valduses juba täna Nooruse Majja tulles, uus aastaarv peale ja tagasi kooli auhinnavitriini.

Nooremas vanuseastmes võitis Uulu Põhikooli näiteseltskond, Merike Lillelehe juhendamisel, etendusega "Punane kukk".

Eripreemiaid oli seekord lausa kaks. Esimene läks Rääma Põhikooli 4. b klassile etenduse eest "Udumäe kuningas", lavastaja Silva Heinla. Teine Ühisgümnaasiumi trupile etenduse eest "Lopi ja Lapi", lavastajateks Anu Krinal ja Merike Rohtma.

Rollipreemiad pälvisid:
Emma Mand- Huvikool Shart
Aleksander Rebane ja Margareeta Rebane- Pärnu Ühisgümnaasium
Samuel Pitko- Rääma Põhikool
Liisbeth Liidemaa- Pärnu Ühisgümnaasium
Merili Tammiste ja Karoliina Turkova- Vanalinna Põhikool
Elisabeth Kuzovnik- Vene Gümnaasium
Karl Enrik Kriis ja Karl Karlson- Uulu Põhikool
Liina Bergman Ülejõe Gümnaasium
Helena Olesk, Kristjan Krimm, Kristiina Harrik ja Maris Põldsaar- Huvikool Shart.

Pärnu linna kultuuri arengukavast

2010-04-17T10:01:00.000+03:00

Tunni aja pärast alustame arengukava esimese aruteluga Nooruse Majas.
eks vaatame mis sellest välja kooruma hakkab. Kogu protsessi juhib Heli Kallasmaa.

Mõned tunnid hiljem

Esimene tõsine arutelupäev on möödas. Pea kahekümnel eri kultuurivaldkondade esindajal jätkus mõtteid, ideid ja unistusi ning vaatamata kaunile laupäevale jäi enamik kohale kuni planeeritud päevakava lõpuni. Seega kultuuri arengusuunad ja tulevik meie kodulinnas on meile väga oluline.

Arengukava koostamine saab olema pikk protsess ja nagu keegi kohalolijaist ütles, et ainüksi protsessist võidavad kõik osalised, rääkimata eeldatavast lõpptulemusest.

http://et.parnu.wikia.com/wiki/P%C3%A4rnu_kultuuri_arengukava_t%C3%B6%C3%B6r%C3%BChm_17.4.2010
siit leiab protokolli ja seal saab ka oma mõtteid lisada.

Filmikonkursi võitja sõidab Aafrikasse

2010-04-17T09:37:00.000+03:00

Juba teist aastat korraldab Nooruse Maja noortele autoritele suunatud lühifilmikonkurssi. Selle aasta teemaks oli "ÜRO Aastatuhande arengueesmärgid", auhinnaks osalemine noortelaagris Keenias ja rahastajaks "Youth in action" programm.

Vaatamata sellele, et laekus vaid kaks võistlustööd, on korraldaja tulemustega väga rahu. Võrreldes eelmise aastaga oli areng märgatav, mis omakorda annab lootuse, et järgmise aasta konkursil on nii kvaliteeti kui ka suurem valikuvõimalus.

Võitjaks osutus kunstiline kollektiiv Pedro, Benito ja Hr. Lenz filmiga "Don´t get an aids!" Tartust. Kollektiivi esindaja sõidab koos Nooruse Maja töötajatega juulikuus Keeniasse. Reisi alguses kogunevad konkursil osalenud viie Euroopa riigi organisatsioonide esindajad ja võitjad Itaaliasse, kust lennatakse ühiselt nädalaks ajaks Keeniasse.

India ookeani äärses Malindi linnas toimuvas noortelaagris saavad osalised vahetada kogemusi ja tugevdada kultuuridevahelisi sidemeid. Loomulikult saab tutvuda kohalike vaatamisväärsustega, käia safaril, astuda üle ekvaatori ja lihtsalt päevitada.