Thursday, 28 October 2010

Põlvkonnad

Miks ma viimasel ajal olen sattunud projektidesse, mis tegelevad erinevate põlvkondade ühendamise, nendevahelise sideme tugevdamise ja omavahelise lähendamisega? Rääkides oma vanemast ja nüüd juba ka nooremast põlvkonnast olen ikka arvanud, et mida kaugem, seda kallim... ja tõsi ta on, kuniks esimese tagasilöögini. Mul on veel hästi läinud, sest konkreetselt mind ümbritsevad põlvkonnad suhtlevad vabalt ja isegi püüavad teineteisele läheneda, omandades uut tehnoloogiat ja kombates uusi vabadusi.

Alustan selle jutu kirjutamist Münheni lennujaamas oodates oma lendu Lissaboni, kus olen kutsutud osalema projektis EMIL. European Map of Intergeneralional Learning. Otsime põlvkondadevahelise sideme tugevdamise parimaid praktikaid ja muudame need rohkem kättesaadavaks. See on meie töögrupi teine kokkusaamine. Peale esimest jäi õhku rohkem küsimusi kui leidsime vastuseid. Eks paistab mis homne päev toob! Nüüd on kõigil olnud pea aasta, et oma mõtteid koondada ja seda minagi siin püüan teha, et ooteaega mõistlikult kasutada.
Kas see, et teismeline õpetab oma vanaisale arvutikasutamist on hea praktika? Kas tal on piisavalt teadmisi, kannatlikkust ja oskusi, et selle keerulise operatsiooniga hakkama saada? Võimalik... aga kui ei, siis võib oodatud tulemus olla lausa vastupidine.

Kas see, et tudengid suunata ülikoolis käimise ajaks elama üksikute vanurite juurde lähendab põlvkondi või tõukab nad üksteisest veelgi kaugemale? Teoreetiliselt on pilt ju väga ilus, kus tudeng toob ahjupuud ja poest leiva ning kuulatab õhtuti muinasjuttu ajast kui rohi oli rohelisem ning vastutasuks ei pea maksma oma elamiskulude eest liiga suuri summasid. Aga tudengielu ja peod?

Mulle on selgeks saanud, et aidata saab vaid neid, kes ise seda soovivad ja natukenegi kaasa mõtlevad ning teiseks ei tohi unustada, et ka vanemalt põlvkonnalt on noortel palju õppida.

Nii head kuuma šokolaadi pakutakse siin! Ja juba kutsutakse lennule.

Lissabon on imedemaa! Nii kena, soe, sõbralik, avar, uhke, odav ja hästi lõhnav. Kohvikus maksab iga asi umbes üks euro, turismipiirkonnas veidi rohkem aga internetti ligipääs on 20 € päevas? No ei raatsi ma seda raha välja käia. Helistada tuleb odavam!


Jälle lennujaamas, seekord siis Lissabonis. Enne kui asja juurde lähen siis veelkord internetist. Meie projektiseltskonnas oli umbes 15 läptopiga osalist, kellest mitte keegi ei soostunud maksma 20 € neti kasutamise eest. Pole ju palju, isegi vähem kui lõunasöök, aga ei. Ei olda enam valmis maksma selle eest, mis peaks olema meie elu loomulik tasuta osa. Seekord ei pidanudki ma ise kassi saba kergitama, seda tegi meie Saksamaa poolne partner, kes ülivõrdes Eesti netivõimalustest rääkis. Pisiasi aga meeldiv.

Aga nüüd põlvkondadest ja nende ühendamisest. Tulime järeldusele, et vaatamata erimeelsustele tuleb ikkagi uurida vajadusi ja võimalusi, jagada parimaid praktikaid ja rääkida ka läbikukkunud ideedest ning püüda neid kogemusi kasutades midagi reaalselt ära teha. Meie seltskonnas on palju teoreetikuid kuid tundub, et ka nemad on vajalikud andmaks praktikutele teeotsa kätte ja laksu tagumikku - nüüd tee just nii.

Üle ametliku päevakorra oli võimalus oma vanade sõpradega jälle kokku saada, arutada kuidas majanduskriis kellelegi on mõjunud ja milliseid konkreetseid projekte tulevikku planeerida. Isiklik kontakt ja võimaliku partneri usaldamine on projektimaailmas ainuke tee, et midagi ka ära teha. Juhuse hooleks ei jäeta kuigi palju. Oluline on lõpptulemus ja loodetavasti sünnib pea jälle ridamisi uusi projekte mille kasusaajaks võid olla ka sina.

Saturday, 9 October 2010

Uus algus

Pea neli kuud ei ole ma siia blogisse ühtegi sissekannet teinud. Mitte, et poleks millest kirjutada, vaid lihtsalt ei teadnud kuidas jälle alustada. Kui seda teksti loete, siis järelikult olen oma hirmudest võitu saanud ja edaspidi proovin jälle süstemaatiliselt oma mõtteid avaldada.

Kena sügist teile kõigile!