Komm või pomm!

 

Mulle meeldib kui Kadri- ja Mardipäevadel lapsed, noored meie kodu uksele koputavad. Lahe on nende ettevalmistatud kavasid üle vaadata, mõistatusi lahendada ning olen tänulik nende karjaõnne või viljaõnne soovide eest.

Täna üllatusin, et kas ma olen täesti kommiostmise kuupäevad sassi ajanud. Komm või pomm! Pigem pomm aga ma ei ole nõus jagama kommi ülbelt käituvale kambale.

Kutsusin neid Mardipäeval tagasi- siis saavad kommi kah!

Küll mõni teema võib olla väsitav

Olen suhtleja tüüp ja reeglina mulle meeldivad inimesed ning nende probleemid või rõõmud. Teise inimese rõõm teeb ka minu rinna rõõmsaks ja probleemile lahenduse leidmine kõiki osapooli natukene targemaks.

Vahest satub ette ka selliseid teemasid mis minu prioriteetide skaalaga võrreldes on arusaamatult kõrgele upitatud ja mis võtavad proportsionaalselt palju rohkem aega kui olulised teemad. Osa energiavampiire elab siinsamas meie kodulinnas ja nende eest pole kuhugile pääsu, sest nad tulevad mingi perioodi tagant jälle läbi ja imevad sind lihtsalt energiast tühjaks. Hea, et mul on akulaadijad käepärast võtta ning saan kiiresti tagasi normaalseks. Aga mõni käib ka kaugelt maalt mind ikka veel kollitamas.

Paarikümne euro nimel mõttetult (ka oskamatult) piike murda ja oma "draamasse" kaasta kogu sind ümbritsev kogukond. Samas poole aasta vältel jäärapäiselt seda lahendust üksi oma oskamatuse tasemel pusada ning teiste nõuandeid eirata! Miks? Jätnud paaril õhtul Veerevas õlles käimata, oleks rohkem raha kätte jäänud ja kõigil teistel parem meel.

Külas on tore käia.

Kui oma lapsed suured ja lapselapsi veel pole siis on vahest lahe jälgida teiste pisikesi olendeid, nende käitumist ja maailmatundmise esimesi katsetusi. Teine asi, mida igapäev ei näe on TV reklaamid kuna viimasel ajal vaatan vaid riigitelevisiooni või muu  maailma reklaamivabu telekanaleid. Reiejämedusi angerjaid, mis purki pandud saab ka külas olles, sest ise ma angerjaid püüda ei viitsi ja poest ostes pole nad kuigi maitsvad.

Seega tuleb külla minna sinna kus on väikesed lapsed, kus peremees viitsib ise angerjat püüda ja kus teler unustatakse mingiks ajaks kanal kolme peale.

Eile olidki kõik need kolm komponenti üheskoos ja mulle väga meeldis seda siblimist väikese õlle kõrval pealt vaadata. Tõeline idüll! Aga üks huvitav ja hirmutav tähelepanek. Nii kui telerist tuli suvaline pesupulbri reklaam, unustasid lapsed oma mängu ja nende pilk naelutus teleekraanile? Peale reklaami lõppu läks mäng omasoodu edasi, kummaline, väga kummaline, uskumatult kummaline. Mis seal reklaamis siis sellist on, mis aastase lapse pilgu sinna naelutab?

Arutasime seda seltskonnas ja tõesti tundub, et meiega manipuleeritakse ning suunatakse meie tarbimisotsuseid. Hea, et moodne telekas võimaldab sinna torgata mälupulga, kus peal perevideod ja pildimaterjal. Nii lahe, ei ühtegi reklaami vaid ainult lahedad meenutused. 

Külas on tore käia!

Soojad killud Aafrika südamest

Ilm jaheneb aga hing ihkab sooja. Soojendavad suhted soojade inimestega Aafrika mandrilt. Sõber Samuel oli suvel jälle Euroopas kolamas. Seekord me kokku ei saanud aga vaatamata sellele lükkasime käima ühise äriprojekti. Maalid - otse Ugandast Eesti kunstihuvilistele.

Samuel Waddimba, Uganda Pioneers boss

Sam on üks igavesti tore ja mõnus mees. Vaatamata oma pisikesele kasvule jõuab ta palju. Koordineerib oma organisatsiooni kaudu vabatahtlike tööd Kampalas, osaleb igatsorti rahvusvahelistes projektides, rändab ringi mööda maailma ja kasvatab oma meie mõistes suurpere lapsi. Pean tunnistama, et olen selle lastearvu meenutamisel natuke plindris. Vaatasin tema kodus tehtud pilte üle ja 6 erinevat last leidsin kindlasti!? Võibolla oli mõni väljas aga ei usu, sest muzungudest (valge inimene) ei saanud nad sammugi eemale.

Augustis algab Kampalas vihmaperiood. Temperatuuri maksimum 29 ja miinimum 16 kraadi, keskmine temperatuur 25 kraadi ja kuu sademete norm 86mm. Mõnus soe aga mitte liialt palav. Ela või ise!

Septembri teises pooles avame Uganda kunstnike piltidest Nooruse Majas ka pisikese näitusmüügi.
Maale on palju, kel huvi saab minuga ühendust võtta juba täna.

Kreeka halvaa

Kuula raadiot, telekat või jälgi netiuudiseid… ikka Kreeka. Kas Kreeka jääb eurotsooni, kas mitmeteistkümnes palk ikka välja makstakse, kas Hollande suudab Merkeliga kokkuleppele jõuda, millal Kreekas uued valimised tulevad ja kas see toob EL jaoks parema lahenduse? Kas see lahendus on parim Kreeklase jaoks? Millise Kreeklase jaoks? Kas riigiametniku, kaluri, restoraniomaniku või EL raha taotleva MTÜ jaoks?

Küsimusi mitmeid ja vastuseid teab vaid Delfi oraakel. Mitte Eestis levinud delfi nimelise portaali sopasein ega Matrixist tuntud ulmeline ettekuulutaja  vaid ajalooline ja tõeline oraakel.

 Seda juttu kirjutades vaatan oma hotelli aknast kenasti valgustatud Akropolist ja homme öösel plaanin muuseumiöö raames jälle külastada Akropolise muuseumi ja võib-olla mõnda ajaloolist paika veel. See ei loe, et olen neid varemgi külastanud, tasuta saab ja kindlasti on mõni paik kahe silma vahele jäänud.

Olen Kreekat ja Ateenat  umbes kümmekond aastat nautinud kuid minu jaoks on käesolev aasta täielt Kreeka aasta. Olen siin (Ateenas) selle aasta jooksul  juba teist korda ja novembris tulen avastama Olümpose mäe saladusi.  Kuid Kreeka ei ole vaid pealinn, tema uus metroo ja olümpiarajatised, sadade kilomeetrite pikkused liivarannad,  ajalugu igal sammul ja igal ruutmeetril vaid INIMESED!

Mulle meeldivad kreeklased!  Mulle meeldib nende ellusuhtumine, nende avatus, sõbralikkus, vastutulelikkus, soojus, siirus. Ma ei tunne ühtegi riigiametnikku!? Küll aga tunnen eraettevõtluses ja mittetulundussektoris toimijaid. Kuradi streikijad ja kuradi valitsus!!! Turistid on eemale peletatud? Linn on tühi! Raha ei laeku! Mida kuradit nad seal streigivad? Tehku tööd ja mölisegu vähem! See on sõnum mida saan oma sõpradelt

Täna meenutasime mõneaasta tagust lugu kui paadunud halvaa fännina võtsin selle teema jutuks umbes 15se grupiga pikalt õhtusöögilt naastes, tunnike peale südaööd ja grupijuht ütles, et tema ema on parim halvaa tegija maailmas. Selge see, et buss muutis kurssi ja nii maandusimegi grupiga tema ema juures!  Ema kogus end kiiresti, keetis pajatäie kohvi, pereisa valas veini, kontrollisime tomatitaimede arengut ja sain ka halvaa valmistamise retsepti.

Kurat, see on ju kaerakile!

Kreeka restoranis halvaad tellides saategi kaerakile!? Uskumatu!?  Aga tegelikult tahaks ma ette kujutada ülalkirjeldatud situatsiooni Eestis?! No ei ole ju võimalik. Kujutan ette seda vingus nägu ja sajatusi takka järgi. Tegelikult ei räägi ma hetkel mitte oma emast vaid eestlastest in general. Minu ema on minu veidrustega isegi harjunud ja elaks selle dessandi üle aga reeglina ei ole see eestlaslik.

Enne Eestist äratulekut kuulasin uudistest, et miljardeid on pangaautomaatidest välja võetud, riigis on paanika,  tänavatel rahutused. Kus? Mitte siin. Linn elab oma elu, rahaautomaadi taga saba ei ole, inimesed on mõnusad nagu ikka, naudivad seda mis neil on. OK! Restoranid pole nii täis nagu ma varem olen näinud, hinnad on väga lihtsalt allakaubeldavad, tükati tundub isegi et liiga madalale. Kohe tunda on kui tänulik ollakse iga su kulutatud euro eest.

Mina kulutasingi oma eurod halvaale. Mitte kaerakilele vaid sarnasele ollusele mida meie oleme harjunud tarbima. Ostan ühe väiketootja toodangut mida turustatakse vaid ühes kohas. Olen selles kommipoes juba teretuttav ja mulle kehtib oma hinnakiri. See toode on niiii hea, et ma ei jaga seda isegi väga lähedaste sõpradega. Kõik kulub endale ära ja ma ei avalda siin igaks juhuks numbrit, mitu kilo ma seda tavaliselt kaasa toon.

Kel aega ja vahendeid, tulge ja toetage kreeklasi!

19. mai Ateena, Acropolis Select hotell.

Öeldakse, et nimi ei riku meest...

Mees meheks aga seekord mõtisklen riikidest!  Tundub, et nime järjepidevuse hoidmine ja isegi selle nimel suurte ohverduste toomine on uskumatult oluline nii isikule ja ka riigile.  Eks riik koosnebki ju isikutest, gruppidest, klannidest või misiganes muudest kooslustest. Nii kuidas autoriteedid ees, nii kogu muu seltskond järgi ja võid oma kiiksuga minna aljaloos tagasi lõputult kaugele.  Paras mõistujutt siiani aga nüüd asja juurde.

Vaatame seda Euroopat, kus elame. Kuhu tõmmata riikide ja rahvuste piirid? Kas võtta aluseks lepped, mis tehti peale kommunismibloki lagunemist, peale viimast suurt sõda, peale esimest maailmasõda, peale Napoleoni vallutusi, peale reformatsiooni,  peale Rooma impeeriumi, peale Alexander Suure vallutusi, või minna veel kaugemale?

Igal rahval oma foobiad riigipiire sees või arusaamatused naabritega. Meie ei suuda leppida venelastega,  sakslasele ei meeldi taanlane ja vastupidi, belgilased ei saa aru kas nad on flaamid või valloonid, baskid panevad hispaanlasele pommi või näitavad keskmist näppu, welslane ei tunnista kuningannat, soomlane annab riigikeele õiguse rootslasele ning varsti ka venelasele ja eestlasele sest neil on lihtsalt selliene põhiseadus, kas prantslane on frank  või  gallialane,  ega see Saksamaagi väga ühtne ole, endine Jugoslaavia, Tsehhoslovakkia, Poola või mis iganes muu rahvas või riik siin kitsal maajupil.

Kes mind teab siis siin võin julget kinnitada, et mulle meeldivad juudid, araablased, neegrid, venelased, vabamüürlased, geid, enamused, vähemused, kuningad, kultuuriinimesed, ärimehed, narrid ja peast soojad. Vabandan, et enamus mu lemmikutest jäi nimetamata. Mulle ei meeldi ainult türklased aga sellest olen varemgi kirjutanud ja hetkel pole see oluline nagu türklased in general.

Lähme lõpuks asja juurde. Olen enese peale väga kuri, et ei teinud piisavalt kodutööd oma praegusi vabatahtlikke valides.  No kes oleks selle peale tulnud, et noored inimesd on mõttetult poliitiliselt korrektsed ja elavad oma riikide komplekse teineteise peal välja minu silme all.  Ühe riigi nimevaidluse kajastamiseks loodud artikkel wikipedias on kordades mahukam ja sisukam kui kogu teave Eesti kohta kokku http://en.wikipedia.org/wiki/Macedonia_name_dispute  Uskumatu!?

EVS projekti mõtteks ongi Euroopa eri kultuuride lähendamine, tolerantsi kasvatamine. Väljakutse on põnev aga küllap suudan projekti lõppedes raporteerida, et vähemalt mõned Eurooplased on sallivamaks muutunud.