Kuula raadiot, telekat või jälgi
netiuudiseid… ikka Kreeka. Kas Kreeka jääb eurotsooni, kas mitmeteistkümnes
palk ikka välja makstakse, kas Hollande suudab Merkeliga kokkuleppele jõuda,
millal Kreekas uued valimised tulevad ja kas see toob EL jaoks parema
lahenduse? Kas see lahendus on parim Kreeklase jaoks? Millise Kreeklase jaoks?
Kas riigiametniku, kaluri, restoraniomaniku või EL raha taotleva MTÜ jaoks?
Küsimusi mitmeid ja vastuseid
teab vaid Delfi oraakel. Mitte Eestis levinud delfi nimelise portaali sopasein
ega Matrixist tuntud ulmeline ettekuulutaja
vaid ajalooline ja tõeline oraakel.
Seda juttu kirjutades vaatan oma hotelli
aknast kenasti valgustatud Akropolist ja homme öösel plaanin muuseumiöö raames
jälle külastada Akropolise muuseumi ja võib-olla mõnda ajaloolist paika veel.
See ei loe, et olen neid varemgi külastanud, tasuta saab ja kindlasti on mõni
paik kahe silma vahele jäänud.
Olen Kreekat ja Ateenat umbes kümmekond aastat nautinud kuid minu
jaoks on käesolev aasta täielt Kreeka aasta. Olen siin (Ateenas) selle aasta
jooksul juba teist korda ja novembris tulen
avastama Olümpose mäe saladusi. Kuid
Kreeka ei ole vaid pealinn, tema uus metroo ja olümpiarajatised, sadade
kilomeetrite pikkused liivarannad, ajalugu igal sammul ja igal ruutmeetril vaid
INIMESED!
Mulle meeldivad kreeklased! Mulle meeldib nende ellusuhtumine, nende
avatus, sõbralikkus, vastutulelikkus, soojus, siirus. Ma ei tunne ühtegi
riigiametnikku!? Küll aga tunnen eraettevõtluses ja mittetulundussektoris
toimijaid. Kuradi streikijad ja kuradi valitsus!!! Turistid on eemale
peletatud? Linn on tühi! Raha ei laeku! Mida kuradit nad seal streigivad? Tehku
tööd ja mölisegu vähem! See on sõnum mida saan oma sõpradelt
Täna meenutasime mõneaasta tagust
lugu kui paadunud halvaa fännina võtsin selle teema jutuks umbes 15se grupiga
pikalt õhtusöögilt naastes, tunnike peale südaööd ja grupijuht ütles, et tema
ema on parim halvaa tegija maailmas. Selge see, et buss muutis kurssi ja nii
maandusimegi grupiga tema ema juures! Ema
kogus end kiiresti, keetis pajatäie kohvi, pereisa valas veini, kontrollisime tomatitaimede
arengut ja sain ka halvaa valmistamise retsepti.
Kurat, see on ju kaerakile!
Kreeka restoranis halvaad
tellides saategi kaerakile!? Uskumatu!? Aga tegelikult tahaks ma ette kujutada ülalkirjeldatud situatsiooni Eestis?! No ei ole ju võimalik. Kujutan ette seda vingus nägu ja sajatusi
takka järgi. Tegelikult ei räägi ma hetkel mitte oma emast vaid eestlastest in
general. Minu ema on minu veidrustega isegi harjunud ja elaks selle dessandi
üle aga reeglina ei ole see eestlaslik.
Enne Eestist äratulekut kuulasin
uudistest, et miljardeid on pangaautomaatidest välja võetud, riigis on paanika,
tänavatel rahutused. Kus? Mitte siin.
Linn elab oma elu, rahaautomaadi taga saba ei ole, inimesed on mõnusad nagu
ikka, naudivad seda mis neil on. OK! Restoranid pole nii täis nagu ma varem olen
näinud, hinnad on väga lihtsalt allakaubeldavad, tükati tundub isegi et liiga
madalale. Kohe tunda on kui tänulik ollakse iga su kulutatud euro eest.
Mina kulutasingi oma eurod
halvaale. Mitte kaerakilele vaid sarnasele ollusele mida meie oleme harjunud
tarbima. Ostan ühe väiketootja toodangut mida turustatakse vaid ühes kohas. Olen
selles kommipoes juba teretuttav ja mulle kehtib oma hinnakiri. See toode on
niiii hea, et ma ei jaga seda isegi väga lähedaste sõpradega. Kõik kulub endale
ära ja ma ei avalda siin igaks juhuks numbrit, mitu kilo ma seda tavaliselt
kaasa toon.
Kel aega ja vahendeid, tulge ja
toetage kreeklasi!
19. mai Ateena, Acropolis Select
hotell.
No comments:
Post a Comment