Thursday, 9 December 2010

Monika

Nii armas, et meie lumetormikestele on hakatud nimesid panema. Tellisin poja sõjaväest koju, et lumekihti korrapärastesse hunnikutesse ladustada. Kahepeale edeneb töö päris kenasti, isegi naabrinaise ukseesise tegime kolmepeale puhtaks.
Sel aastal on lumetormid ja jõululõunad väga varakult pihta hakanud. Kuu alles algamas aga kaks jõululõunat juba peetud.

Täna sain aru, et usunditeõpetust oleks meile ikka hädasti vaja. Olen ise küll paadunud mittekristlane aga vaadates mis ümberringi toimub siis vahest on piinlik, kui inimesed aru ei saa miks mingeid asju tehakse.

Monika varjus läheb argielu edasi nagu tavaliselt, õigemini hetkel rohkem nagu unistustes. Järjest rohkem tunnen muret, et pean hakkama dresse muretsema ja mingit trenni tegema. Mina olen nõus kahe silla jooksul ka olemasolevat rada mööda jooksma. Pole seal vaja nende uuendustega üle pingutada!

Wednesday, 24 November 2010

Kadrid

Selle aasta Kadrisandid üllatasid positiivselt. Tundub, et koolides on tehtud tublit tööd või on kaasa aidanud minu varasemate aastate nõudlikkus igasugu santide vastu..?
Igatahes - kostüümid head, kava läbimõeldud, laulud luuletused peas ja teemakohased teadmised olemas. Oli meeldiv õhtupoolik ja sain ka kingituseks mitu klaaskuuli, mis väidetavalt igasugu õnne toovad. Ei tea, kas varasemal ajal ka sääraseid värvilisi kuulikesi jagati aga tühja sellest, ikkagi meeldiv tunne oli.
Laske sisse kadrisandid, Katri, Katri..!

Sunday, 21 November 2010

Firenze


....no ei ole nii, et Itaallast väidetavalt enne ühte öösel käima ei saa! Kui ikka kuumad Eesti tüdrukud kella üheteistkümnest soojendustantsudega alustavad siis poole kaheteistkümneks sai tantsupõranda pooleldi täis. Bella 19-64!

Huvitav on, et esimese paari tunni jooksul kõlanud lood olid minu noorusajast ja põnev oli jälgida, et noorem generatsioon teadis neid laule peast. Soovin hetkehittidele sama pikka iga.

Firenzes on novembri alguse kohta suhteliselt jahe ja vihmane aga siiski talutav ilm. Sain ära sõnada, nüüd kukkus kallama nii, et linnakülastuse plaanid lükkuvad pealelõunasse ja istun oma kolme graatsiaga messiruumis rõõmsalt edasi. Melu siin lobiruumis pidi olema nagu sakslaste seebikas „Kirgede torm“ ?! Ei tea, pole ise näinud aga küllap tibid teavad.

Huvitav, miks need kes mingil alal kõige hiljem on alustanud soovivad olla just kõige kõige targemad ja vanemaid tegijaid sellel teemal õpetada. On nende sõpruslinnadega kuidas on aga kõige naljakam kogemus on mul selle sajandi algusest, kui Kreeklased püüdsid mulle, soomlasele ja taanlasele seletada kuidas toimib täiskasvanuharidus? Müstika!

Oli segane sissekanne, neile kes tausta ei tea! Aga, et veel segasemaks asja ajada siis peale hiljutist telefonikõne olen sunnitud poodides ringi vaatama, sest loodetavasti kaugel ei ole aeg, kui pean ostma oma elu esimesed dressid!

Thursday, 28 October 2010

Põlvkonnad

Miks ma viimasel ajal olen sattunud projektidesse, mis tegelevad erinevate põlvkondade ühendamise, nendevahelise sideme tugevdamise ja omavahelise lähendamisega? Rääkides oma vanemast ja nüüd juba ka nooremast põlvkonnast olen ikka arvanud, et mida kaugem, seda kallim... ja tõsi ta on, kuniks esimese tagasilöögini. Mul on veel hästi läinud, sest konkreetselt mind ümbritsevad põlvkonnad suhtlevad vabalt ja isegi püüavad teineteisele läheneda, omandades uut tehnoloogiat ja kombates uusi vabadusi.

Alustan selle jutu kirjutamist Münheni lennujaamas oodates oma lendu Lissaboni, kus olen kutsutud osalema projektis EMIL. European Map of Intergeneralional Learning. Otsime põlvkondadevahelise sideme tugevdamise parimaid praktikaid ja muudame need rohkem kättesaadavaks. See on meie töögrupi teine kokkusaamine. Peale esimest jäi õhku rohkem küsimusi kui leidsime vastuseid. Eks paistab mis homne päev toob! Nüüd on kõigil olnud pea aasta, et oma mõtteid koondada ja seda minagi siin püüan teha, et ooteaega mõistlikult kasutada.
Kas see, et teismeline õpetab oma vanaisale arvutikasutamist on hea praktika? Kas tal on piisavalt teadmisi, kannatlikkust ja oskusi, et selle keerulise operatsiooniga hakkama saada? Võimalik... aga kui ei, siis võib oodatud tulemus olla lausa vastupidine.

Kas see, et tudengid suunata ülikoolis käimise ajaks elama üksikute vanurite juurde lähendab põlvkondi või tõukab nad üksteisest veelgi kaugemale? Teoreetiliselt on pilt ju väga ilus, kus tudeng toob ahjupuud ja poest leiva ning kuulatab õhtuti muinasjuttu ajast kui rohi oli rohelisem ning vastutasuks ei pea maksma oma elamiskulude eest liiga suuri summasid. Aga tudengielu ja peod?

Mulle on selgeks saanud, et aidata saab vaid neid, kes ise seda soovivad ja natukenegi kaasa mõtlevad ning teiseks ei tohi unustada, et ka vanemalt põlvkonnalt on noortel palju õppida.

Nii head kuuma šokolaadi pakutakse siin! Ja juba kutsutakse lennule.

Lissabon on imedemaa! Nii kena, soe, sõbralik, avar, uhke, odav ja hästi lõhnav. Kohvikus maksab iga asi umbes üks euro, turismipiirkonnas veidi rohkem aga internetti ligipääs on 20 € päevas? No ei raatsi ma seda raha välja käia. Helistada tuleb odavam!


Jälle lennujaamas, seekord siis Lissabonis. Enne kui asja juurde lähen siis veelkord internetist. Meie projektiseltskonnas oli umbes 15 läptopiga osalist, kellest mitte keegi ei soostunud maksma 20 € neti kasutamise eest. Pole ju palju, isegi vähem kui lõunasöök, aga ei. Ei olda enam valmis maksma selle eest, mis peaks olema meie elu loomulik tasuta osa. Seekord ei pidanudki ma ise kassi saba kergitama, seda tegi meie Saksamaa poolne partner, kes ülivõrdes Eesti netivõimalustest rääkis. Pisiasi aga meeldiv.

Aga nüüd põlvkondadest ja nende ühendamisest. Tulime järeldusele, et vaatamata erimeelsustele tuleb ikkagi uurida vajadusi ja võimalusi, jagada parimaid praktikaid ja rääkida ka läbikukkunud ideedest ning püüda neid kogemusi kasutades midagi reaalselt ära teha. Meie seltskonnas on palju teoreetikuid kuid tundub, et ka nemad on vajalikud andmaks praktikutele teeotsa kätte ja laksu tagumikku - nüüd tee just nii.

Üle ametliku päevakorra oli võimalus oma vanade sõpradega jälle kokku saada, arutada kuidas majanduskriis kellelegi on mõjunud ja milliseid konkreetseid projekte tulevikku planeerida. Isiklik kontakt ja võimaliku partneri usaldamine on projektimaailmas ainuke tee, et midagi ka ära teha. Juhuse hooleks ei jäeta kuigi palju. Oluline on lõpptulemus ja loodetavasti sünnib pea jälle ridamisi uusi projekte mille kasusaajaks võid olla ka sina.

Saturday, 9 October 2010

Uus algus

Pea neli kuud ei ole ma siia blogisse ühtegi sissekannet teinud. Mitte, et poleks millest kirjutada, vaid lihtsalt ei teadnud kuidas jälle alustada. Kui seda teksti loete, siis järelikult olen oma hirmudest võitu saanud ja edaspidi proovin jälle süstemaatiliselt oma mõtteid avaldada.

Kena sügist teile kõigile!

Monday, 14 June 2010

ISALE

Läbi aastate on juuni keskpaiga nädalavahetused mulle samal ajal Linetantsu festivali korraldamisele ka muid elamusi pakkunud. Olen hakkama saanud laste, naise ja enda koolilõpetamistega, valimiste ja pulmade korraldamisega rääkimata pisematest kohustustest. Olen neid lisakohustusi nautinud, sest väljakutsed mulle meeldivad. Selle korra "lisaväärtus" oli keerulisim mu elus ja ainus millega ma hakkama ei saanud.
Isa kaotus pani paljude eluväärtuste üle järele mõtlema aga üks, mis olulisim, oska ka jõudeelu nautida!

Friday, 4 June 2010

Juuni käes

Olen kogu aeg arvanud, et heal juhul loevad minu kirjutisi vaid mulle väga lähedased inimesed. Täna avastasin, et Maire on end minu blogi jälgijaks registreerinud. See innustas mind tühja kirjakasti kohe ette võtmast ja panen mõne mõtte kirja küll.
Mul on ikka teine fänn veel. Hellu- mu oma armas tütar, kes arvab, et peaksin vähem oma tööasjust kirjutama vaid võiksin niisama mingil üldisel teemal targutada. Samas on see, mis meil Nooruses toimub nii põnev ja tahaks nagu kohe kõike teistega jagada. Mis siis teha? Küllap kirjutan nii tööst kui muust. Alustan muust.
Mõned artiklikesed eespool sai kirjutatud Uudo juuniorist, kes Ugandas sündis ja minu nime edasi viies jõudsalt kosub. Täna ostsime siis Kaiega igasugust manti, et talle väike pakike ekvaatori poole teele panna. Mida teie ostaksite mustanahalisele, 2 kuu vanusele poisile? Raske küsimus. Ma olen tema isa majas käinud. Lapsi oli seal majas ja maja ees palju aga ei jäänud mulle silma miskit, mis jääb silma meie majades, kus on kasvõi üks laps. Vaatasin fotodelt järgi, et võib olla ma ei osanud lihtsalt tähele panna, aga ei. Seal majas ei olnud hälli, ei olnud mänguasju, ei olnud raamatuid aga seal oli lapsi ja rõõmu nendest lastest. Meile näidati uhkusega vanema tütre koolivihikut. Vihik oli hoolega ja tihedalt täis kirjutatud ja õpataja ei olnud punast pliiatsit muuks kui ainult viite panekuks pidanud kulutama.
No mida siis osta? Hälli kohale mõnusad pehmed kulinad? Pardike vannivette? Soojad sipukad? Meie mätta otsast tundub ju täiesti OK valik aga nende seisukohast? Kui ei ole hälli, kui ei ole vanni ja kui ilm ei ole kunagi piisavalt külm, et sooje sipukaid vaja võiks minna. Hakkasin mõtlema, et me elame ikka paganama hästi, kui saame enda aega ja vahendeid kulutada igasuguse nänni kokkuajamisele. Aga tuleb ju pingutada, sest võidab see, kellel on surres rohkem asju. Kogumist tuleb alustada kohe sünnist saati!
Tööasjust kah! Ma ei saa jätta mainimata, et Flo sai eile valmis Nooruse Maja tutvustava videoklipiga. VÄGA hästi kukkus tal see välja. Kodulehel ja FB leitav. Preemiaks sai ta täna ilusa ilma, et ilma vihmaprobleemideta Kihnut avastada.
Suvi on kätte jõudnud ja töid sajab uksest ning aknast sisse. Meenub masueelne aeg aga õnneks veits kaalutletum ja kainem. Suvekursused täituvad, festivalidele ostetakse pileteid ja veel viimasedki vabad nädalavahetused on leidnud või leidmas tellijaid. Tore! Seega on lootust, et jääme ellu!
Uut nädalat alustame Nooruse Maja uue arengukava kokkupanemisega ja lõpetame Linetantsu festivaliga. Viimastel aastatel ei ole me seda ettevõtmist reklaamima pidanud. Täna just Kaie Segeriga arutasime, et Festival on hakanud oma elu elama. Tegu ei ole laiatarbekaubaga. Seega enamus inimesi ei ole kohapeal käinud aga kui kusagil juttu teha, siis kõik teavad millega tegu. Kes on aga meie juurde Sassi talli heinamaadele sattunud, see kindlasti ei ole pidanud kahetsema. Isegi need mitte, kel linetantsu kiiksu ei ole sisse süstitud. Muuseas olge ettevaatlikud jogurti söömisega, sest mõne sordi seest võib saada Linetantsu bakteri ja siis enam pääsu ei ole!
ÜKSKORD TULEB SUVI NII KUI NII!

Monday, 31 May 2010

Keemikud saunalaval

Igal aastal sünteesitakse ligi pool miljonit uut keemilist ühendit. Selle informatsiooni sain pühapäeva hommikul kell 8.15, Otepää mingi hotelli sauna laval! Väga põnev teadmine edaspidiseks eluks.
Hoidsin kõiki oma pöidlaid ja varbaid, et Pärnumaa tantsupidu ilma suurema vihmata mööduks ja tundub, et sellest oli isegi abi. Jalad valutavad ka hullult, just selline tunne, nagu oleks isegi tantsupeol tantsu vuhtinud.
Kui nüüd kaks asja kokku panna, siis tegelikult olin Otepääl ja tantsu vehkisin sealses kultuurikeskuses, kus toimus kolmas Balti Vahemeremaade kevadfestival. Oli meeleolukas sündmus, kus külalised Lätist üllatasid oma huvitava modernse tantsu etendusega ja ka kõik muu toimis nii nagu planeeritud.
Tore, et meil ümberringi on nii palju huvitavaid inimesi!

Friday, 28 May 2010

Sügis käes!

No tore! Telekast tuleb "Sügis" ja õues on ka sügis. Ja räägitakse, et kliima soojeneb. Puha jama jutt. Hakka või kasukat kapist välja otsima.
Käisin sellel nädalal, kahel päeval, jälle targaks saamas. Sain selgust, kuidas mittetulundussfääri eduliselt arendada ja projektidega miljoneid kokku kühveldada. Aga ega see miljonijaht polegi alati nii oluline kui need inimesed, kellega sellistel koolitustel kohtud. Tervitused Raplamaa parimatele poegadele ja tütardele!
Tundub, et see nädalalõpp on veits vähem töine. Saab vist päevakese puhatagi, et uuel nädalal jälle edasi toimetama hakata. Aga uuel nädalal on plaane ja töid nii, et jagub. Peaksime nii mõnegi uue projektiga jõudma sinnamaale, et saab neist pikemalt ja valjema häälega rääkida. Ka Linetantsu festival on uksele koputamas ning vaja veel sellelegi viimane lihv anda. Loodetavasti saab festivali ajaks sügis läbi ja saame tõelist suve nautida.

Sunday, 23 May 2010

Nädal möödas

Esimene tõsisemalt töine nädalavahetus sel aastal on möödas ja tundub, et kogu mu personal on elus! Aitäh! Olite väga tublid!
Neile kes ei tea, siis meie nädalavahetusse mahtus Vabaharidusliidu kolmepäevane koolitus, Koorifestivali Pelgulinna koori majutus, proovid ja hommikusöök, Koorifestivali simman ja õhtusöök 600-le, koertenäitus, Vanalinna koolituskeskuse kaks õppeaasta lõpuaktust, tantsuklubi ja üks pisem sünnipäevapidu. Lisaks kõik igapäevased tegevused.
Ilm oli suurepärane ja tänu sellele saime ka kõigi asjadega hakkama. Kõige rohkem kartsin just Koorifestivali simmanit, sest meie majja 600! inimest lihtsalt ei mahu või kui, siis sama tihedusega, kui sprotid karbis. Aga festivali korraldajad olid oma tiimi palganud parima ilmakorraldaja ja kõik sujus just nii nagu vaja.
Ma imestan, et kuskohast Kaie leidis selle möllu keskel veel aja leiba küpsetada? Nii hea on diivanil lesida, kodus tehtud leiba süüa ja omi mõtteid reastada. Mõnus rammestus on kontides, ei teagi kas saunast või edukalt kulgenud nädalavahetusest. Uuel nädalal uued väljakutsed. Elame ikka väga põneval ajal.

Monday, 17 May 2010

Suvi on sisse murdmas

Suviselt mõnus ilm on kõik meeled enda pilli järgi tantsima pannud. Olen juba kuulnud ka kaeblemist, et liiga soe ja ... Ilma selle soojata oleks meie elu täiesti vussis, nii et ei tasu kaevelda!
Minu poolest võib see arvutiprogrammi jupp, mis meil ilma mõjutab, jäädagi samale sagedusele tiirlema (Matrix).

Suvistele sündmustele tuleks see väga-väga kasuks, sest teadupärast 90% vabaõhu ettevõtmise õnnestumisest on ilma kanda. Sel suvel võiks vahelduseks just nädalavahetustel päike paista! Kui vihm, siis esmaspäeva öösel vastu teisipäeva. No äärmisel juhul ka kolmapäeva pool päeva.

Esimesed suuremad suvesündmused juba sel nädalavahetusel. Koorifestivali lõpusimman, koertenäitus ja veel mõni pisem tegemine. Paneme juba homme grillid ja pannid sooja!

Ma armastan suve! Kui kliima endiselt jaheneb ja suved närused, siis kolin ära Aafrikasse!

Wednesday, 12 May 2010

EUROST ja MUUST

Tundub siis, et euro lõpuks tuleb. Võimalik, et tavalise eestlase jaoks on see projekt esmapilgul arusaamatu ja ka emotsionaalselt raske on Koidula millegi muu vastu vahetada, aga mina olen seda päeva oodanud pikisilmi. Meie pisike organisatsioon on aasta-aastalt järjest rahvusvahelisemaks muutunud ja ka suur osa meie rahalistest vahenditest tuleb väljaspoolt "kroonitsooni".
Mulle ka ei meeldi, et rahatähed on erineva suurusega ja mulle ei meeldi ka mündid ja sendilõpulised hinnad aga see on vaid harjumise asi. Eesti kroon on ilus aga väga kallis selle sõna igas mõttes.
Julgen prognoosida, et hinnamuutused tulevad ka Eestisse. Arvan, et need muudatused aga saavad olema positiivsed. Usun, et toidu ja tarbekaupade hind hakkab langema Euroopa tasemele ja teenuste hind hakkab tõusma. Minu arust on see normaalne, et saame rohkem hakata väärtustama kohaliku inimese tööd ja tõenäoliselt see töö on üha enam teenindussfääris. Asju, mida igapäevaselt kasutame, toodavad üha enam selleks loodud masinad ja inimese roll on seda protsessi nutikalt juhtida.
Aga mitte ainult euro ei ole mul südamel, vaid ka millegi ootus on muutnud meeled ärevaks. Ilmselt tänane soe ilm on mõtted viinud suvele ja see suvi ongi juba kohe - kohe käes. Tõmbame vaikselt koomale oma kursuste ning ringidega ja järgmise nädala lõpus tuleb esimene tõsisem suvesündmus - Koorifestival. Meie korraldada on mõned tehnilised küsimused ja Festivali lõpusimman. Loodetavasti saame selle tööga ilusasti hakkama ja kindlasti on sel ajal ka piisvalt hea ilm, et saame osalised maja ja suveaia peale ära mahutada.
See suvi tõotab tulla põnev ja sündmusterohke. Lisaks meie tavapärasele menüüle vürtsitavad seda, loodevasti kaunist suve ka Hansapäevad ja terveks augustiks laekuv lööktööbrigaad Küproselt. Aga nendest kirjutan lähemalt mõnikord hiljem.
Reedel-laupäeval loodan saada uusi teadmisi, kuidas targalt mittetulundussfääris rahavoogusid juhtida ja edukas olla. Mulle meeldib mõte, et kolmas sektor on avalikule sektorile võrdväärne partner ja suudab välja pakkuda uuenduslikke ning odavaid lahendusi.
Pea püsti ja julgelt edasi!

Saturday, 8 May 2010

EMADEPÄEV

Emadepäev on küll homme, aga tegime juba lastega nende emale emadepäevakingituse täna ära. Kõige parem kingitus on ikka omatehtud kingitus! Oleme pojaga mitu nädalat tegelenud ühe vana kiiktooli restuareerimisega. Kui vahest jälle mõni tööriist puudu oli või katteriidest sentimeeter puudu jäi, siis sai küll kirutud, et 500.- krooni eest oleks vist päris kabeda kiiktooli võinud leida. Materjalid kokku läksid isegi kallimaks ja oma närvidest ma ei räägigi... Aga ise tehtud, hästi tehtud!
No hea küll, kui kiiktool siis kiiktool! Aga miks ta peab just valge olema? Sada korda tuli töö käigus käsi pesta ja ega seegi aidanud. Aga valmis ta sai. Veits kööbakas küll aga tundub, et kingisaaja on rahul. Ta on sellest toolist juba nii pikka aega jahunud, et kui see täna poleks valminud, siis poleks homme vist õige emadepäev olnudki.
Kuna tooli valmimist ei saanud me päris salajas hoida, siis ei pääsenud me ainult sellega, vaid lisaks leidis tütar ägeda üleõlakoti, millega emme saab Aafrikat avastama minna. Seal vaja igasugu varandust kogu aeg kaasas kanda, sest mine sa neid murjameid tea!
Emadepäev on mul vaba päev. Otsustasin, et tööle ei lähe ja teeme parem kodus pannkooke. Ka minu ema lubas läbi tulla ja ise lilled tuua. Küll on hea, et ei pea kulutama nii kiirelt riknevasse ja mittesöödavasse kaupa.
KENA EMADEPÄEVA KÕIGILE EMADELE, KES SATUVAD SEDA JUTUKEST LUGEMA!

Thursday, 6 May 2010

Nooruse Maja panustab sotsiaalsesse võrgustikku



Üha enam inimesi otsib enesele vajalikku informatsiooni internetist. Plaan muuta Nooruse Maja tegemised internetiinimestele paremini kättesaadavaks on küpsenud juba eelmise aasta sügisest. Täna julgen ma öelda, et esimene samm on astutud.

Programmi „Täiskasvanute koolitus vabahariduslikes koolituskeskustes“ raames rahastati meie uue kodulehe valmimist. Uuel kodulehel on peale noorusliku väljanägemise hulganisti funktsionaalseid eeliseid. Enamus informatsiooni on esilehelt kahe kliki kaugusel, kolmas ja neljas klikk on vajalik vaid neile, kes on oma valiku teinud ja soovivad juba mingile koolitusele või tegevusele registreeruda. Registreeruda saab otse internetikeskkonnas, enam ei ole vaja faile salvestada, täita ja kuhugi saatma hakata.

Kodulehe ingliskeelses osas on informatsioon meist, meie projektidest ja meie korraldatavatest sündmustest. Mõne sündmuse kohta leiab informatsiooni ka vene ja prantsuse keeles, ikka vastavalt sihtrühmale, kellele sündmus on suunatud. Tulevikus soovime keelte valikut veelgi laiendada ja sihikul on teiste seas ka hiina keel.

Tundub nagu elementaarne! Ega siin ei olegi millegi uuega kiidelda, oleme lihtsalt progressile järele jõudnud ja nii see peabki olema. Tavaliselt kipuvad sellised uuendused jääma raha ja inimeste taha. Rahastajat sai eelpool nimetatud ja inimese leidmisel aitas meid Töötukassa, mille kaudu leidsime inimese, kes saab 8 tundi tööpäevas pühenduda parimate lahenduste leidmisele.

Lisaks kodulehele oleme üles ehitanud sotsiaalse võrgustiku alge. Nooruse Maja Facebook´i lehelt saavad meie sõbrad esimesena kätte uudise, mis neile võib huvi pakkuda. Kel puudub oma Facebook´i konto, saab meie tegemiste säutse kuulata Twitteri avarustest, kuhu pääseb ka otse Nooruse Maja kodulehelt. Sealsamas on ka link minu isikliku blogi aadressile, kus lisaks tavauudistele saab infot Nooruse Maja välisprojektidest ja kel huvi, saab aeg ajalt lugeda ka minu isiklikku suhtumist päevakajalistesse küsimustesse.

Sotsiaalne võrgustik on sõna otseses mõttes isikustatud, otsene ja vastastikune suhtlus. On lausa uskumatu, kui palju oleme viimase paari nädala jooksul saanud vastukaja ning ma julgen väita, et oleme õigel teel. Meile on kõige olulisem, et informatsioon toimuvast jõuaks just inimeseni, kes seda vajab ja meie sihtrühm on üha enam kogunenud võrgustikku. Arvan, et poriloopimise aeg hakkab mööda saama, sest inimesed vajavad üha enam positiivset ning julgus oma nime all esineda on nagu uus hingamine, mis korjab eri „kiiksudega“ inimesed kokku ja paneb nad koos tegutsema.

Facebook ei ole ammu vaid noorte pärusmaa. Te üllatute, kui palju on võrgustikku haaratud üle 30-aastaseid ja kui aktiivsed nad on. Julgustan kõiki astuma seda esimest sammu ja uskuge mind, et isiklik kasu, mis eespool terendab, võib olla uskumatult suur. Nagu klassikud ütlevad: „Olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada!“

Saturday, 1 May 2010

18. nädal

Eelmine nädal oli kuidagi väga kiire, hoogne ja töine. Nii palju asju juhtus ja palju muutusi on lausa silmaga näha. Kas nüüd selline, veits kevadisem ilmake või lihtsalt juhus, et paljud kaua tehtud-planeeritud asjad just enne kevadpühi valmis said.

Kõige kauem on küpsenud Nooruse Maja uuendatud koduleht, mis tänaseks üleval, veits veel poolik aga oluline info peal ja loogiliselt leitav. Jätkame veel piltide lisamise ja mõnede alalõikude inglise keede panekuga aga ega see leht kunagi vist päris valmis saagi. Elu muutub väga kiiresti ja meiegi peame sellega sammu pidama. Mis siis kodulehel uudist? Ei hakka ma siinkohal kõike ümber jutustama, sest oma silm on kuningas ja www.noorusemaja.ee kõik avalikult paista. Ehk niipalju, et kursustele registreerumine on nüüd oluliselt mugavamaks muutunud ja ka otselingid meie Facebooki ja Twitteri lehele leitavad. Aga head avastamist kõigile ja kel vaba aja ülejääke, see võib ehk leida ka endale sobiliku tegevuse meie poolt pakutavast.

Eelmine nädal tõi ka võimaluse teoks teha meie aastatetagune unistus uue maja järele. Ruumipuudus on meid kummitanud aastaid kuid lahendust, vaatamata ehitusprojekti olemasolule, pole me seni leidnud. Eelmisel nädalal leidus lõpuks üks fond kuhu meie projekt igatpidi kvalifitseerub! Rattad sai veerema lükatud, edaspidisi arenguid püüan hoida kontrolli all ja loodetavasti leiab idee ka kohalike poliitikute toetuse. Usun, et kultuuritegijad ja tarbijad on seda väärt, et neile pakkuda üht moodsat kultuurimaja, kus kõigile ja kõigele juba ette mõeldud. Mulle meeldib väga, et rahastaja väärtustab objekti energiasäästlikkust. See ei võimalda ehituse käigus materjalide arvelt „kokku hoida“ vaid saame kokku hoida edaspidistelt kommunaalkuludelt. Super! Kõik meie maja fännid pange pöidlad pihku, et me osutuks ka lõppvoorus valituiks!

Esimesel mail oli meil Kungla koori 135. aastapäeva kontsert ja pidustused. Seega tegime meie maja hoogtööpäevaku juba kolmapäeval ära. Pesime maja aknad puhtaks! Akende puudust meil ei ole seega oli tegu päris terve päeva ettevõtmisega, aga ilus on küll kui päike ikka läbi akna sisse mahub piiluma. Aitäh kogu meie tiimile!

Neljapäev- reede osalesin Pärnumaa Rahvakultuuri Keskseltsi arengukava koostamisel. Mulle meeldib, kui inimesed aeg-ajalt maha istuvad ja pikemalt ette unistavad kui igapäevaseks tööks vajalik. Unistustel on selline komme, et nad kipuvad pahatihti täituma. Ka meie Nooruse Maja arengukava on juba suht ammu tehtud ja kipub arengule jalgu jääma. Ma pole seda isegi uuele kodulehele pannud. Kui vähekegi rohkem aega saab olema, siis võtame selle tööplaani uuendamise ette. Õnneks on mul hetkel palju noori inimesi ümberringi, kelle ideid on patt mitte unistusteks vormida.

Kolmapäeval avasime ka uue näituse, aga sellest sai alles mõni lõik allpool kirjutatud. Üks asi veel, meie projektipartner Itaalias tuli kolmapäeval lagedale uue projekti ideega, mille kohe samal päeval ka vormistasime ja Euroopa Komisjoni poole teele saatsime. Tore, et häid ideid nii kiiresti käivitada on võimalik. Tore, et on sõpru, keda võid kasvõi pimesi usaldada.
Pildil Meie itaallasest projektipartner - Antonio Loiacono, President of GSI Italia.

Friday, 30 April 2010

Mõned pildid kah


Tuleb välja, et Aafrikast elektrooniliste fotode saatmine polegi nii lihtne. Pildid läksid esimese hooga mööda ekvaatorit, ida suunas. Tiir maakerale peale ja põrgates vastu Aafrika läänekallast võttis fail alles suuna põhjapoole.

Aga lõpuks on nad siin ja saan teiega jagada.

Sellel pildil siis Uudo junior.



Uudo vennad ja ema

Süüa on ju ka vaja

Uudo isa, kultuuriminister Desire isiklikult







Wednesday, 28 April 2010

Värsked uudised mustalt mandrilt


Värsked uudised mustalt mandrilt


Sattusin 2009 suvel, ühe projekti raames koos tütrega Ugandasse. Uganda on kena riik Aafrika suurima järve, Victoria kaldal. Tänu meid vastuvõtva organisatsiooni esindajatele õnnestus meil näha kohalikku elu mitte turistina vaid sõbrana. Sõbrasuhted Buganda kuningriigi kultuuriministriga on senini säilinud. Meie kirjavahetus on pidev ja olen kursis nii nende riigis toimuva kui tema suure pere käekäiguga.


Eelmisel aastal juhtusin lugema Eestis lastele pandavate nimede statistikat. Ära toodi kõige populaarsemad, imelikumad ja ka nimed mida sellel sajandil enam lastele pandud ei ole. Minu suureks kurvastuseks ja rõõmuks oli ka mulle sündides pandud nimi nende dinosauruste hulgas. Vähemalt ei aja mind keegi mõne nimekaimuga sassi.


Nüüd siis uudise juurde. Kultuuriministri perre sündis eelmisel nädalal järjekordne poisslaps ja pojale otsustati panna nimeks Uudo!? Nii, et ei sure mu nimi veel niipea välja!
Kel huvi, siis artikkel sellest reisist asub siin http://www.24tundi.ee/?id=165456&redir=

Tuesday, 27 April 2010

kolmapäeval uus näitus

Kolmapäeval kell 17.00 on Floriane Rigaud fotonäituse "An Estonian pregnancy, 9 months of discovery" avamine.
Mul on tõsiselt hea meel, et see näitus teoks on saanud. Kahju, et näitusele mahub vaid 28 pilti nendest tuhandetest, mis ta siin teinud on.
Nüüd räägib Floriane ise kes ta on ja miks tema näitus siin ülesse pandud saab.
Lugege ja tulge vaatama. Näitus jääb avatuks kuni 6. juunini.

Minu nimi on Floriane Rigaud ja ma olen prantslanna. Olen üles kasvanud kaunist loodusest ümbritsetud Clermont Ferrand´i linnas Kesk-Prantsusmaal.
Keskkooli ajal töötasin suviti ja koolivaheaegadel lastelaagrites, kus tekkis huvi inimpsühholoogia vastu ning kus teginka oma esimese videoprojekti.
Peale lõpueksamite sooritamist sain aru, et reaalained ei ole minu kõige tugevam külg ning otsustasin inglise keele ja näitekunsti eriala kasuks.
Kuna minu kodulinnas keeb vilgas kultuurielu, olen osa võtnud erinevatest kultuurisündmustest nii vabatahtliku abilise, õpetaja kui ka lihtsalt pealtvaatajana. Taipasin kiiresti, et töö kultuurikeskkonnas on minu jaoks ainuõige valik, mida naudin väga. Igapäevane kohtumine erinevate inimestega oli väga põnev ja andis tõuke õppida süvendatult kultuurikorraldust. Õppisin suhtekorraldust ja administreerimist kultuurimajades, teatrites, kontserdimajades ning festivalide korraldust.
Peale kooli lõpetamist soovisin end proovile panna kuskil välisriigis, minu jaoks täiesti võõral ja tundmatul maal, olles üksi ning kaugel eemal kõigest ja kõigist. Kuulnud sõpradelt noorte vabatahtlike vahetuse programmist ning otsustanud, et see vorm on minu jaoks, kes ma polnud varem üksi pidanud hakkama saama, piisavalt turvaline, otsustasin kandideerida. Ma sain suhteliselt kiiresti positiivse vastuse oma avaldusele Eestist. Ma ei teadnud sellest maast eelnevalt kuigi palju, uurisin internetist pilte,
hankisin natuke informatisooni ja ... siin ma nüüd olen!
Esmalt olin ma muidugi üsna hirmul, kuidas saan hakkama ilma oma pere, sõprade, tuttavate ja lemmikrotita...
Ma saabusin Riia lennujaama 15. septembril ja sealt edasi Pärnusse jõudsin hilja öösel. Sellest hetkest alates on mul aega 9 kuud, et avastada võimalikult palju eri kohti ja aspekte selle maa kohta. Alustasin üsna kohe Pärnu, Tartu, Tallinna ja Saaremaaga. Te ei oska ette kujutada, kui hämmastunud ma olin avastades mitte ainult huvitavaid maastikke ja linnu, vaid ka inimesi. Esmalt nii mõnedki eestlased väitsid mulle, et nad on kinnised ja tuimad. Nalja teete või! Ma ei ole Prantsusmaal kunagi kogenud nii palju vastutulelikkust, avatud uksi ja avatud meeli, peale mida tundsin end siin üsna koduselt ning ei mõelnud enam nii väga oma kodumaa peale. Ka mõned sõbrad ja pere, kes mind siin külastanud, on olnud sama meelt – ausad lihtsad suhted, mis on tugevad ja erilised.
Minu reiside ja jalutuskäikude jooksul olen näinud väga palju erinevaid asju nii väikesel maal. Olen selle aja jooksul teinud ei tea mitutuhat pilti ja neid uhkusega jaganud oma kodustele ja sõpradele. Enne Eestisse tulekut lugesin, et loodus on siin imekaunis. See oli minu jaoks ka üks suurimaid siiatuleku motivaatoreid. Olen kogenud palju imelist: uskumatult kiiresti muutuv ilm, hingematvalt kaunis talv oma lumerohkuse ja külmakraadidega. Ma ei olnud oma elu jooksul midagi sarnast varem kogenud. Tundsin end ku ellujääja või seikleja oma suusapükste, saabaste, talvemütsi ja suure salliga. See kõik on olnud minu jaoks niivõrd eriline ja olgugi, et teile võib see tunduda ju tavapärasena, ei pruugi minu jaoks sellist kogemust elus rohkem tulla. Kevadel näen ma linde taevas, merel, katustel ja korstendel. Näen rohtu jälle tärkamas ja kogu loodust talveunest ärkamas. Värvid on tagasi ja päike paistab pikemalt, ees ootavad lühikesed ööd. Ka seda kogemust tahan ma nautida enne koju naasmist ning alles siis saan öelda, et olen kõike näinud.
Kahjuks pean teile ütlema, et minust nii lihtsalt lahti ei saa. Plaanin siia kindlasti veelkord tagasi tulla... ei ole võimalik nii kergelt unustada kõike seda, mida olen kogenud.

Wednesday, 21 April 2010

Pärnmaa rahvamajad said filmilindile


No kes see tänapäeval filmilindile enam asju salvestab aga pealkirjaks sobis ju küll.


23.-24. aprillil toimub Tallinnas Rahvamajade mess. Pärnumaa messitoimkond tuli aasta alul ideele, üles filmida tegevusi rahvamajades ja neist Pärnumaa kultuuritempleid tutvustav film kokku monteerida, mida oleks hea messiboksis näidata ja miks mitte sõpradele kinkida.


Austav ülesanne, see idee teostada, langes mulle ja mina omakorda delegeerisin selle Nooruse Majas resideeruvale Prantsuse vabatahtlikule Florianile. Päris igasse, kolmekümne seitsmesse, rahvamajja ta küll ei jõudnud, sest et initsiatiiv filmilindile sattuda pidi tulema sealtpoolt. Oli kuidas oli, kuid enamik aktiivsemaid suutis midagi ikka näidata või siis vähemalt varemtehtud materjali meile saata.


Film tuli tund ja 10 minutit pikk, ning sai täna õhtul Tallinna tirazeerimisele ning sildistamisele saadetud. Reede hommikul saame lõpp-produkti kätte ja loodetavasti jahtub see, värskelt ahjust tulnud, soe sai maha enne, kui sõpradele jagama hakata.


Päris huvitav on, kuidas üks noor prantslanna näeb meie kultuuri ja kuidas ta oskab oma nägemust meile edastada. Kõrvalt vaadates näen kuivõrd innustunud ta oli oma ülesandest, kui särasilmselt ta jälle mõnelt filmisessioonilt tagasi tuli ja kuidas ta naudib Eesti rahvakultuuri. Oskaks me vaid ise ka seda nii hinnata!


Reedest alates saab Salme Kultuurikeskuses näha mida Eestimaa Rahvamajades tehakse. Soovitan kõigil, kel vähegi mahti, sealt läbi astuda ja küsige Pärnumaa boksist DVD-d, mis kannab uhket pealkirja "Oi seda uhket olemist". Kaie Segeri juhitav rahvatantsurühm, Nooruse Vöö, esindab Pärnumaad galakontserdil.

Tuesday, 20 April 2010

Pärnumaa Miniteatrite päev

Nooruse Majas tegutsev huvikool Shart korraldas täna juba kümnendat korda Pärnumaa miniteatrite päeva. Osales rekordarv teatritruppe nii linnast kui maakonnast. Õpitut oli teistele tulnud näitama üle 170 noore, kes jagunesid kolme vanuseklassi ja 18 trupi vahel.

Zürii, kuhu kuulusid Eha Kard ja Inga Tamm, töö oli keeruline kuid auhinnad jagunesid nii, et osalejatel pretensioone polnud. Seega oldi valikuga rahul ja küllap tahapoole jäänud näiteseltskonnad said preemiaks lavakogemuse ja õppetunni parimailt.

Auhindu jagus kõigile. Suur tänu toetajatele: Teater Endla, Swedpank, kommivabrik Kalev ja ETC Kodu, kes raskel ajal ei pidanud paljuks noori näitlejaid toetada.

Esikoha gümnaasiumiastmes võitis ja rändava teatrimaski aastaks enda juurde hoiule sai Huvikool Shart etendusega "Lahkamispalat", lavastaja Laura Arum.

Keskastme parimad oli Vene Gümnaasiumi noored lavastusega "Second händ", juhendaja Jelena Kuvšinova. Teatrimask oli nende valduses juba täna Nooruse Majja tulles, uus aastaarv peale ja tagasi kooli auhinnavitriini.

Nooremas vanuseastmes võitis Uulu Põhikooli näiteseltskond, Merike Lillelehe juhendamisel, etendusega "Punane kukk".

Eripreemiaid oli seekord lausa kaks. Esimene läks Rääma Põhikooli 4. b klassile etenduse eest "Udumäe kuningas", lavastaja Silva Heinla. Teine Ühisgümnaasiumi trupile etenduse eest "Lopi ja Lapi", lavastajateks Anu Krinal ja Merike Rohtma.

Rollipreemiad pälvisid:
Emma Mand- Huvikool Shart
Aleksander Rebane ja Margareeta Rebane- Pärnu Ühisgümnaasium
Samuel Pitko- Rääma Põhikool
Liisbeth Liidemaa- Pärnu Ühisgümnaasium
Merili Tammiste ja Karoliina Turkova- Vanalinna Põhikool
Elisabeth Kuzovnik- Vene Gümnaasium
Karl Enrik Kriis ja Karl Karlson- Uulu Põhikool
Liina Bergman Ülejõe Gümnaasium
Helena Olesk, Kristjan Krimm, Kristiina Harrik ja Maris Põldsaar- Huvikool Shart.

Saturday, 17 April 2010

Pärnu linna kultuuri arengukavast

Tunni aja pärast alustame arengukava esimese aruteluga Nooruse Majas.
eks vaatame mis sellest välja kooruma hakkab. Kogu protsessi juhib Heli Kallasmaa.

Mõned tunnid hiljem

Esimene tõsine arutelupäev on möödas. Pea kahekümnel eri kultuurivaldkondade esindajal jätkus mõtteid, ideid ja unistusi ning vaatamata kaunile laupäevale jäi enamik kohale kuni planeeritud päevakava lõpuni. Seega kultuuri arengusuunad ja tulevik meie kodulinnas on meile väga oluline.

Arengukava koostamine saab olema pikk protsess ja nagu keegi kohalolijaist ütles, et ainüksi protsessist võidavad kõik osalised, rääkimata eeldatavast lõpptulemusest.

http://et.parnu.wikia.com/wiki/P%C3%A4rnu_kultuuri_arengukava_t%C3%B6%C3%B6r%C3%BChm_17.4.2010
siit leiab protokolli ja seal saab ka oma mõtteid lisada.

Filmikonkursi võitja sõidab Aafrikasse

Juba teist aastat korraldab Nooruse Maja noortele autoritele suunatud lühifilmikonkurssi. Selle aasta teemaks oli "ÜRO Aastatuhande arengueesmärgid", auhinnaks osalemine noortelaagris Keenias ja rahastajaks "Youth in action" programm.

Vaatamata sellele, et laekus vaid kaks võistlustööd, on korraldaja tulemustega väga rahu. Võrreldes eelmise aastaga oli areng märgatav, mis omakorda annab lootuse, et järgmise aasta konkursil on nii kvaliteeti kui ka suurem valikuvõimalus.

Võitjaks osutus kunstiline kollektiiv Pedro, Benito ja Hr. Lenz filmiga "Don´t get an aids!" Tartust. Kollektiivi esindaja sõidab koos Nooruse Maja töötajatega juulikuus Keeniasse. Reisi alguses kogunevad konkursil osalenud viie Euroopa riigi organisatsioonide esindajad ja võitjad Itaaliasse, kust lennatakse ühiselt nädalaks ajaks Keeniasse.

India ookeani äärses Malindi linnas toimuvas noortelaagris saavad osalised vahetada kogemusi ja tugevdada kultuuridevahelisi sidemeid. Loomulikult saab tutvuda kohalike vaatamisväärsustega, käia safaril, astuda üle ekvaatori ja lihtsalt päevitada.