Monday, 29 August 2011

Puhkus Prantsusmaal

Nooruse Maja esimene välisvabatahtlik Florian lõpetas oma üheksakuise teenistuse Eestis eelmise aasta juunis. Kuna meie head suhted on püsinud siiani siis sai plaanitud kokkusaamine tema kodulinnas Lyonis. Kahe nädala sisuga täitmise võttis Flo enda peale ja meie Kaiega saime oma päevaplaanidest aimu vaid sama päeva hommikul. Puhkuse alguses lubasin endale, et ei vasta ühelegi võõrale kõnele, ei loe kirju, ei kola näoraamatus ega kuula uudiseid. Kohe pean ütlema, et paar korda murdsin oma lubadust kui bookisin viimaseks ööks toa hotellis ja printisin tagasilennu boardingpassid. Aga see ei lähe arvesse!

Peatuspaigad










Peatuspaiku oli kolm, terrassiga katusekorter väga Lyoni kesklinna lähedal, maja supervaatega vanalinnale Clermon-Ferrandis ja unistuste suvemaja Chessanse nimelises külakeses umbes kilomeetri jagu üle merepinna mägedes.

Ah mis sest linnaelust! Mägikülas oli alumine ja ülemine tänav, kaksteist üksteise külge ehitatud maja, külakeskus koos kellaga, telefoniputka, mälestusmärk Prantsusmaa kangelastele, petanque väljak, pisike surnuaed ja miljonivaade igas suunas. Kella polnud tarvis sest iga kolmveerand tund teadustas sind järgmise täistunni saabumisest külakeskuse kell, lõunasöögi juustukäigu ajal peatus maja ees leivaauto värske toodanguga ja peale õhtusööki, nii umbes südaöö paiku, kui piimanaine oli värske lüpsiga tulnud oli paras aeg magama pugeda.

Kartul, uba, tsukiini, tomat, kapsad, kõrvitsad ja lugematu hulk maitsetaimi tuleb oma aiamaalt, tigusid sai korjata lausa hoovi pealt kivide alt, rääkimata viinamarjadest ja muust magusast kraamist. Ainult liha, õlu ja vein tuleb linnast poest varuda. Elu nagu paradiisis! Ja inimesed...

Inimesed

Flo ja Nicola, Flo vanemad Francoa ja Isabell, Eestis olnud vabatahtlikud Olivier, Raffaela, Seimour, parma veini tootja Romuald, allkorruse baaripidaja Havier, Francoa naabrid Stefan, Jane, Luca ja Marian, piimanaine ja tema mees ning poeg. Toredad, abivalmis, sõbralikud kaaslased, kellest seitse esmaloetletut on käinud Eesis ja kes vähesel või pigem suuremal määral hoiavad meie maad siiani oma südames ja mõni koguni meie ID kaarti oma rahakotis. Tundsime end nende keskel niii... turvaliselt! Hakka või uskuma, et ükski heategu ei jää tasumata.















Söök ja jook

...eriti jook tuli linnas kohati mõttetult kalli raha eest osta ja nagu eelöeldud sai söögi maal ilma rahata või väga soodsalt kätte. Olen suhteliselt valiv ja söön vähe aga iga päev tõi aina uusi toiduelamusi ja õnneks makarone või pastat meile kordagi ei pakutud. Prantslased kohe oskavad süüa teha ja sööki nautida. Selleks, et kõht korralikult tühi oleks tuleb ennelõunal paar tunnikest kulutada kas mäetippude vallutamisele, ujumisele või petanque mängule- siis pisike aperetiiv kangestatud õlle või mõne likööri kujul, kõrvale pähklid ja kirsstomatid ning kolmekäiguline ja kahetunnine lõunasöök võib alata.

Iga toidu kõrvale oma hoolikalt valitud vein, teise käiguna alati juust koos tugeva veiniga ning magustoidu kõrvale jook omal valikul(kas vein, tee või kohv).







Bikiini- tsukiinivormist, ubadest, pardifileest, grillitud sealihavarrastest ja kõigest muust heast ning paremast ei tasu suurt kära tõstagi, sest enda aiamaalt korjatud hautatud tigude vastu nad ei saa.










Näe! Ühel sarved püsti ja üritab Kaiet rünnata, et oma venda tema hammaste vahelt kätte saada. Aga mis hammaste taga see oma.

Õhtusöök kulges sama skeemi järgi. Enne aperetiivi kas mäkketõus, kauplused, kontsert, külapäev, petanque, noolemäng, ujumine ja siis põhiroa kallale. Ainuke vahe lõunasöögiga on, et nii lühikese aja ja nii vähese veiniga hakkama ei saa. Aga hiljemalt südaööks saab söönuks ja siis ongi paras aeg puhkama jääda kui palavus lubab.

Ilm

Mägedes polnud vigagi! Temperatuur jäi päeval alla kolmekümne kraadi ja ühel öösel oli isegi natuke tugevamat tuult mis aidauksi pahupidi lennutas. Mida allapoole mägedest seda soojemaks läks. Kõige kuumema päeva, kui temperatuur tõusis 38 kraadini, veetsime Lyoni suurimas kaubanduskeskuses. Õhtuks langes temperatuur 26 kraadini aga seda oli magamiseks ikka liiga palju. Õnneks külmik töötas ja jõudis jooki piisavalt jahutada. Tundub, et tõime sooja ilma sealt kaasa, sest Flo sõnul now it`s raining cats ad dogs, ehk lubatud rahetorm jõudis kohale. Vihma tibutas ühe autosõidu ajal ja taamal paistis ka äikesekuma, kuid jahutavat vihmapiiska saime tunda vaid korra ja just kõige valemal ajal kui õhtune vabaõhuetendus oli kulminatsiooni jõudmas.

Kultuur

Teatri, kus Flo enne vabatahtlikuks tulemist töötas, vabaõhuetendus oligi see mis meil vihma tõttu pooleli jäi. Tegu oli paraja akrobaatikaga ja libedus muutus ohtlikuks. Tänane eksperimentaalteater, mida Florian juhib tegeleb aga veelgi peadpööritavamate etenduste korraldamisega vanade kõrghoonete akendel ja seintel. Vanades kõrghoonetes elavad reeglina sotsiaalselt vähekindlustatud perekonnad, kes kaasatakse nii abiliste kui esinejatena. Sain aru, et tänaseks on trupp end tõestanud ja kerge on oma etendusi müüa. Ostja on omavalitsus, kes katab kõik, kaasaarvatud proovideks, büroo, prooviruumi ja tehnilisele personalile mõeldud kulud. Publik saab nautida etendusi tasuta.

Mägedes on oma kogukonnakeskne elukorraldus. Igal nädalavahetusel on mõnes ümberkaudses külas mingi teemapäev, külapäev, veini- või juustufestival, külvi- või lõikuspidu. Meie sattusime vanu põllumajandustehnikaid tutvustavale päevale, laval rahvatants, lettidel hulganisti talukaupa ja nende vahele ka mängud ning võistlused. Sai isegi traktori seljas istutud ja kahemehesaega palgi otsast ketast saetud. Ja kui head juustu sealt soodsalt kaasa sai ostetud!


Loodus

Mäed, mäed, mäed ja mäed. Üks huvitavam kui teine, iga otsas mingi kirik, loss või lihtsalt kellatorn mille juurde viivad tähistatud mägirajad. Ja millised(miljonilised) vaated!