Thursday, 24 March 2011

Veelkord Vahemere lõunakaldast

Ühes varasemas, sama pealkirjaga postituses, selgitasin oma tegemisi Vahemere lõunakalda suunal. Mida aeg edasi, seda keerulisemaks olukord muutub ja kui ma kõik maikuusse planeeritud külalised Türgist, Tuneesiast ja Liibanonist siia toodud saan, siis olen tubli!

Olukord Tuneesias on rahunenud, paremaks muutunud ja varasemad kokkulepped on taastumas. Eile saatsin just Liibanoni fotokunstnikule tema lennuajad ja siis tänane uudis sealtmaalt. Loodan, et see nääpsuke kunstnik ikka julgeb siia tulla. Tõenäoliselt meie röövitute omaksed ei korralda tema suhtes mingit vastuaktsiooni aga kas see on ka tema jaoks iseenesest mõistetav?

Kui nüüd Türgis ka mingi jama tuleb..!

Friday, 11 March 2011

Uuest projektist kah natukene

Uue projekti nimi on Youth Reclaim Community Life ehk erinevate võimaluste pakkumine noortele kaasates neid kultuuridevahelisse tegevusse ja laiendades nende maailmapilti ning sõprussuhteid teiste projektis osalevate riikide noortega. Projekti pikkus on poolteist aastat ja lisaks kohapealsetele tegevustele avaneb kahel noorel võimalus reisida Ljubljanasse ja neljal inimesel Ateenasse ning seda kõike oma ega vanemate rahakoti raudu avamata.


Osalistest. Projektijuht Kreeka, pertnerid lisaks Eestile, Läti, Sloveenia, Itaalia, Türgi ja Saksamaa. Kõik peale Läti ja Sloveenia on ammused tuttavad ja lausa lust oli projekti tehnilised pisiasjad paika reastada. Me olime kogunisti nii edukad, et teine planeeritud poolik tööpäev jäi sootuks vabaks ja saime natuke Berliini kesklinnas ringi vaadata ning täiesti uutest ideedest rääkida.



Sellisel kokkusaamisel tekkivatest uutest kontaktidest on aeg ajalt ikka täiesti uusi tulevikuprojekte sündinud. Võib olla ka seekord on oodata miskeid uusi tuuli meie plaanidesse aga sellest siis kui mõtted selgemad.


Aga juba septembris Sloveeniasse ja järgmise aasta kevadel Kreekasse

Alexander Higine

Ma ei saa aru miks mulle pidevalt satuvad ette ebanormaalsed türklased? Olen kuulnud, et mõned neist on täiesti OK aga mina seda küll kinnitada ei saa. Käesolevas projektis osalev noormees tundus esimesel päeval isegi täiesti normaalne ja olin juba rõõmus kuni... Jah, ta paljastas oma tõelise palge peale esimese õlle manustamist. Aga ta ei olnud siiski piisavalt värvikas, et tema peale trükimusta kulutada.

Siinkohal lühidalt minu kõige kurioossemast, paari aasta tagusest, kokkupuutest türklasega kelle nimi oli Alexander. Ta nägi välja tõesti sama suur või suuremgi, kui suur väejuht omal ajal, mõnusa naeratusega ja kergelt higi järele lehkavana nagu oleks just lahingust tulnud aga duss oli rikkis. Tõenäoliselt oskas Alexander Suur võõrkeeli aga Alexander Higine oskas ainult türgi keelt. OK, selleks et ta saaks edukalt Itaalias toimuval projektikoosolekul osaleda mõtlesid Itaalia partnerid välja nutika skeemi. Teades, et Kreeka partneri esindaja oskab türgi keelt paluti tal Ateenast Rooma lennata vahemaandumisega Istanbulis!? Sama skeem pidi toimima ka koju tagasilennul.

No see kuidas ta käitus või õigemini ei käitunud Spoletos oli nagu ikka ja me ei pannud teda väga tähelegi kuni suuremad sekeldused algasid tagasisõidul koju. Plaani järgi pidi Alexander koos Kreeka partneriga lahkuma Rooma suunal esimese rongiga, minul oli lend läbi Praha ja sama rada kasutas loomulikult ka Tsehhi partner. Otsustasime, et läheme hommikul varem ja siis on meil aega Roomas kolm tundi ringi vaadata ning kena päikesepaistelist jaanuariilma nautida. Mõeldud – tehtud! Hommikusele rongile tõtates oli esimene asi mida Spoleto raudteejaamas nägime Alexandri laiem naeratus kui päike, mis just mägede vahelt välja supsamas oli.

Hiljem selgus, et terve hotelli personal oli püüdnud teda varahommikul edutult üles peksta kuni rongiaeg jõudis kätte ja Kreeklanna lihtsalt sõitis minema, et lennule jõuda. Kui Alexander lõpuks raudteejaama jõudis paistsid vaid rongi tagatuled ja ta jäi meid ning järgmist rongi ootama, käes ostutseki tagaküljele kritseldatud kiri HELP ME!. Terve tee rongis proovisime temalt mõnda muud sõna ka välja pressida aga see oli lootusetu. Selle eest naeratus oli tal kena ja kergelt totakas.

No mis te arvate, kas meil õnnestus Roomas klaas veini juua? Ei! Jooksime ühelt rongilt teisele, et jõuda lennujaama enne Istanbuli lendu. Õnneks ei olnud tal pagasit ja Leonardo Da Vinci lennujaama töötajad olid väga vastutulelikud, ning lasid ta minu palvel eelisjärjekorras läbi turvakontrolli ning sõidutasid juba stardirajal olevale lennukile. Küllap nad said aru, et kui ta oma lennule ei jõua siis tuleb tema eest hoolitsemine neil üle võtta.

Tänase türklase veidruste peale hakkasid kreeklased mulle sedasama minu vana lugu rääkima, teadmata minu kõige otsesemat seotust olukorra lahendamisega. Nalja oli palju ja küllap türklane luksus omaette kebabi järades. Et paremini arusaadav oleks, siis kreeklased tänasest ja sellest eelmisest projektist on samast organisatsioonist aga lihtsalt uued inimesed, kellega mul pole varem olnud au kohtuda.

Tahaks õelda, et kuradi türklane, rikkus kõik minu plaanid ja mitte esimest korda ja mitte viimast korda! Samas usun, et mõnigi eestlane on käitunud kas Türgis või kusagil mujal sama topakalt kui mitte hulleminigi. Seega usun ikka veel, et mul lihtsalt ei ole vedanud ja ootan seda normaalset türklast, kes minu eelarvamuse kummutaks.

Lootus sureb viimasena!

Pildil üksik türklane

Tuesday, 8 March 2011

Naistepäev ja jõulud

Head naistepäeva kõigile naistele ja vabandan, et teile lilli ei saa tuua!

Olen enda suhtes täheldanud, et lennujaamas aega parajaks tehes on mõnus lisaks arvuti sisu korrastamisele ka oma mõtteid ajaveebis reastada. Pealkirja panin sellele sissekandele esmapilgul kummalise. Oleks võinud ju olla naistepäev ja vastlad, mis sel aastal ühele päevale sattunud, aga mitte vasteldest ei taha ma rääkida vaid ikka jõuludest.

Viimased kümmekond aastat oleme Nooruse Maja kollektiiviga jõule just märtsi alul tähistanud. Omal ajal oli põhjus proosaline- jõuluajal tegime tööd ja siis ei olnud lihtsalt aega ise pidutseda ning miks mitte siis märtsi algus. Liiatigi on märtsi algus oluliselt rõõmsam aeg ja päikegi juba kõrgemalt käimas. Tänaseks on jõuluajal tööd oluliselt vähemaks jäänud ja saaks ka õigel ajal pidutseda aga tava on nii sügavalt juurdunud, et seda muuta pole mingit põhjust.

Seega laupäeval on meil plaanis pidulik jõulueine ja teatrietendus. Loodetavasti on Endla teater Kivirähku kenasti töödelnud ja elamus tuleb jõuluajale vastavalt meeldiv ning meeldejääv.

Mis seal ikka! Lennuk kohe ees ja seega lõpetan. Ehk korjan oma lühikeselt tööreisilt veel mõne elamuse mida teiega jagada.