Ma ei saa aru miks mulle pidevalt satuvad ette ebanormaalsed türklased? Olen kuulnud, et mõned neist on täiesti OK aga mina seda küll kinnitada ei saa. Käesolevas projektis osalev noormees tundus esimesel päeval isegi täiesti normaalne ja olin juba rõõmus kuni... Jah, ta paljastas oma tõelise palge peale esimese õlle manustamist. Aga ta ei olnud siiski piisavalt värvikas, et tema peale trükimusta kulutada.
Siinkohal lühidalt minu kõige kurioossemast, paari aasta tagusest, kokkupuutest türklasega kelle nimi oli Alexander. Ta nägi välja tõesti sama suur või suuremgi, kui suur väejuht omal ajal, mõnusa naeratusega ja kergelt higi järele lehkavana nagu oleks just lahingust tulnud aga duss oli rikkis. Tõenäoliselt oskas Alexander Suur võõrkeeli aga Alexander Higine oskas ainult türgi keelt. OK, selleks et ta saaks edukalt Itaalias toimuval projektikoosolekul osaleda mõtlesid Itaalia partnerid välja nutika skeemi. Teades, et Kreeka partneri esindaja oskab türgi keelt paluti tal Ateenast Rooma lennata vahemaandumisega Istanbulis!? Sama skeem pidi toimima ka koju tagasilennul.
No see kuidas ta käitus või õigemini ei käitunud Spoletos oli nagu ikka ja me ei pannud teda väga tähelegi kuni suuremad sekeldused algasid tagasisõidul koju. Plaani järgi pidi Alexander koos Kreeka partneriga lahkuma Rooma suunal esimese rongiga, minul oli lend läbi Praha ja sama rada kasutas loomulikult ka Tsehhi partner. Otsustasime, et läheme hommikul varem ja siis on meil aega Roomas kolm tundi ringi vaadata ning kena päikesepaistelist jaanuariilma nautida. Mõeldud – tehtud! Hommikusele rongile tõtates oli esimene asi mida Spoleto raudteejaamas nägime Alexandri laiem naeratus kui päike, mis just mägede vahelt välja supsamas oli.
Hiljem selgus, et terve hotelli personal oli püüdnud teda varahommikul edutult üles peksta kuni rongiaeg jõudis kätte ja Kreeklanna lihtsalt sõitis minema, et lennule jõuda. Kui Alexander lõpuks raudteejaama jõudis paistsid vaid rongi tagatuled ja ta jäi meid ning järgmist rongi ootama, käes ostutseki tagaküljele kritseldatud kiri HELP ME!. Terve tee rongis proovisime temalt mõnda muud sõna ka välja pressida aga see oli lootusetu. Selle eest naeratus oli tal kena ja kergelt totakas.
No mis te arvate, kas meil õnnestus Roomas klaas veini juua? Ei! Jooksime ühelt rongilt teisele, et jõuda lennujaama enne Istanbuli lendu. Õnneks ei olnud tal pagasit ja Leonardo Da Vinci lennujaama töötajad olid väga vastutulelikud, ning lasid ta minu palvel eelisjärjekorras läbi turvakontrolli ning sõidutasid juba stardirajal olevale lennukile. Küllap nad said aru, et kui ta oma lennule ei jõua siis tuleb tema eest hoolitsemine neil üle võtta.
Tänase türklase veidruste peale hakkasid kreeklased mulle sedasama minu vana lugu rääkima, teadmata minu kõige otsesemat seotust olukorra lahendamisega. Nalja oli palju ja küllap türklane luksus omaette kebabi järades. Et paremini arusaadav oleks, siis kreeklased tänasest ja sellest eelmisest projektist on samast organisatsioonist aga lihtsalt uued inimesed, kellega mul pole varem olnud au kohtuda.
Tahaks õelda, et kuradi türklane, rikkus kõik minu plaanid ja mitte esimest korda ja mitte viimast korda! Samas usun, et mõnigi eestlane on käitunud kas Türgis või kusagil mujal sama topakalt kui mitte hulleminigi. Seega usun ikka veel, et mul lihtsalt ei ole vedanud ja ootan seda normaalset türklast, kes minu eelarvamuse kummutaks.
Lootus sureb viimasena!
Pildil üksik türklane
